Sama laps, sama koht, 5 päeva vahet ja täiesti erinevad meele- ning ilmastikuolud.

04.märts - rõõmus härra Puhaspoiss oksakesega.

29.veebruar - murelik härra Mudakukk oksakesega.

täiuslik päev

See täiuslik päev on siis täna. Aga mitte selles mõttes, et Karl Erik oleks öösel vaguralt oma voodis magada nohisenud ja päeval ei oleks meid mitmel korral jonn külas käinud ja et poiss oleks ilusti potti pissinud mitte igasse tuppa suvaliselt soristanud ja et poja oleks intelligentset vestlust aretanud ning tänanud ja palunud õigetel hetkedel. Või et kass oleks terve öö oma kohal magada nohisenud ja mitte mööda voodit traavind ning häälekat välja nõudnud või siis vaadanud oma haledate silmadega mulle otsa nagu kõige näljasem (ja rasvasem) kass maapeal. Ei. Üldse mitte midagi sellist pole olnud. Aga on päike. Ja see päike on soe. Ja on lumi. Ja see lumi on külm, valge ja puhas.
Sest oli juba kergelt kõrini sellest lõppematust porist ning Karl Erikust, kes absoluutselt iga oksa õue pealt pidi üles korjama ja oma suhu toppima. Nüüd on oksad lume all ja ema ei pea hüsteeriliselt karjuma lapsele, et viska oks käest, see on pähh!
Ja riided jäävad puhtaks, isegi kui on tarvis maoli maas aeleda ja auto all külmetavat kassi parastada.
Ja liugu saab lasta - sest niiiiii mõnus on pehmesse lumme maanduda.
Ja saab lausa 2 korda päeva jooksul õues käia - ikka seetõttu, et riideid ei pea iga käigu järel küürima.
Niiet täiuslik päev. Ja eriti täiuslik on see mõnus vaikus, poja magab (nohinal oma voodis), kass magab (norinal pikniku korvis), pesu loperdab vaikselt akna taga tuule ja päikese käes, naabreid ei ole kodus, ning ülemiste naabrite deegu paistab kah magavat mitte oma põgenemiskäiku kaevavat.
Ja et seda päeva veel täiuslikumaks teha, peaks ka ise end tudule sättima...