...ja kõnnibki...

Meie kullatükike hakkas Viljandis olles kõndima. Muudkui harjutas tundide kaupa ning keerutas ühe koha peal, vahelduseks ründas ja vallutas treppe ning siis jätkas taas vaiba kulutamist. Ikka püsti ja istuli, püsti ja istuli. Vahepeal võttis sisse tõsiseid sumomehe poose, et tasakaalu säilitada ja siis tuigerdas edasi.
Ja nüüd siis ongi nii, et poja tuleb tipa-tapa teel ühest toast teise vasta. Müstiline - alles käputas ja nüüd juba omal kahel jalal! Jube armas!
Loomulikult oma tema kõnd selline vahvalt tuikuv ja taaruv nagu purjakil inimesel. Ei julge teist õuegi viia, sest siis naabrinaised naeravad teda nagu mina eelmisel aastal nende äsja kõndima hakanud lapsi:)

Viljandis olles lasti mind mõnel päeval ka linna peale - täiesti omapäi, ilma mehe ja lapseta. Oi seda meeletut ostmist!
Ei hakka kõike üles lugema aga vot tossud ostsin lapsele, et sügis ju peaaegu juba käes ja ei saa õues paljajalu ringi lasta enam, liiatigi on ta ju nüüd suur kõndimise äss, kellel ei kõlba kärus enam üldse olla - egas ta enam titt ole!
Aga vot tossud jalga pannes on poiss kohe roomav titt tagasi - ta mõistab oma uhkeid jalavarje vaid sikuutada ning krõpsudega krõbistada. Kõndimisest tundub asi olevat peaaegu valgusaasta kaugusel. Ja egas ma mingi kiusumutt kah pole, ei topi talle neid iga päev tunnika ajaks jalga ja ei pane toas kõndima.
Ehk ikka ühel hetkel saab aru, et normaalsed inimesed ikka kannavad õues jalanõusid - kui just pole kole-kuum-suvi.

Aga jah...nüüd oleme lõunaosriikidest tagasi ja harjutame muudkui kõndimist ja Tšambu ilmselt juba kahetseb, et ta siia ilma on sündinud (või siis, et meie tema perekonnaks saime), sest poja käbedus on imetlusväärne ning pisikeste ahnete sõrmedega krabamine kassikarvadest on juba igapäevane ning tavaline nähtus.

Lõunaosariikides

Meid kullakalli põnniga saadeti asumisele Lõunaosariikidesse - vanaema juurde. Niisiis poolteist nädalat Viljandis.
Isa aga tegeleb kodus sellega, millega iga õige eesti mees puhkuse ajal - teeb loomulikult remonti!
Meie põnniga aga kiusame vanaema:). Kuna meie nupukesel treppidest ülestuhisemine nii selge ja vanaema juures treppe jagub, siis pooled päevadest kuluvadki tema taga mööda treppe kõndides ja teda turvates (hea, et ma seda üksi muudkui tegema ei pea!). Üleüldse on vanaemad kasulikud asjad - nad kohe viitsivad lastelastega jännata ja neile laulda ja nendega mängida. Ja siis saavad emad pool tundi rahulikult paigal olla ja näiteks ploogi kirjuta ilma, et keegi pidevalt sülle nõuaks või end kuskile ära lööks.
Ja siis saavad emad minna ja lasta endale igasuguseid iluprotseduure teha, sest vanaemadele on see ainult rõõm kui nad saavad lapsega kahekesi jääda ja selle nunnutamisega kõrgemale levelile minna (mida nad emade juuresolekul, ikka väga harrastada ei julge).
Ja siis on lisaks veel folk tulemas ja loodame, et emme-issi saavad pojakese tunnikeseks vanaemale jätta ning ise jalga minna keerutama...(aga see on veel liiga suur ja kauge unistus).
Aga igatahes on mõnus - elagu vanaemad!

võõrutamine vol.2

Et siis lootus on lollide lohutus nagu öeldakse. Ma lootsin magada saada...loll olin:)
Paar ööd läks täitsa kenasti aga vot - ühel ööl otsustasid siis taas silmarõõmu igemete sees tukkuvad ja oma aega ootavad hambad endast märku anda ja tulema hakata. Niisiis hüvasti rahulikud ööd!
Niiet meil taas rahutud ööd ja ei tea millal need hambad siis nagu pinnale kerkivad, sest näha ja tunda pole veel miskit, peale öiste karjumisrallide.

isa ja pood

Igapäevaselt käib meil külmkapi varusid täiendamas isa, kellele siis mina korraliku nimekirja kaasa annan ning mille alusal ta pea laiali otsas mööda poe vahekäike jookseb ning pidevalt helistab ja küsib, kas see ja see on õige asi mida korvi poetada.
Ja oleks siis, et nimekiri on üldine - ei, täpselt on kirja pandud mis toode, kui suur ja kes valmistaja. Juhtus siis selline lugu.
Nimekirjas oli - Pizzakate (singitükid karbis) Saaremaa.
Ja isa luges ja luges - saaremaa, saaremaa...ning suundus otsejoones Rakvere toodete juurde ja otsis end lolliks!
Kuni tuli selle peale, et küsiks müüja käest, kes kohe toote kätte näitas - selle Saaremaise siis. Kuna kallil abikaasal kummitas kõrvade vahel jätkuvalt millegi pärast rakvere, siis küsis ikka üle, et kas rakvere oma ei ole. Vastuseks tuli - oi, a ani etava ne delajet.
Nüüd siis pean hakkama uutmoodi nimekirja nuputama, et kõik oleks veel arusaadavam (kui see üldse enam võimalik on!)

asjad, asjad, asjad...

Noh, mind on tabanud asjahullus - just mänguasjahullus siis. Varem pidasin end ikka suht mõistlikuks naesteraffaks - shopata mulle pole nagu kunagi meeldind ning noh, riideid natuke palju kapis on ja kapid muudkui jäävad väiksemaks ja selga ikka miskit panna pole aga see on nagu üks ühine suuuur naisteprobleem, nii et sellest pole nagu eriti vaja välja tehagi. Kui eelmisel aastal oma silmarõõmu ootasin, siis ei viitsind nagu miskit kokku osta, olin pigem selline kide mulk, raha hoidsin ahnelt oma väikeste valgete sõrmekeste vahel ja kõiksugu riided ja muud laste tarbevidinad said kokku laenatud. Tegelt ju mõistlik! Isegi pooled lapse mänguasjadest on kokku laenatud või niisama kellegi poolt ära antud. Aga nüüd on hakand asi muutuma... Kuna elame ühes majas toredate inimestega, kellel on mänguasjafirma ning täiesti puhtjuhuslikult on neil ladu meie maja keldris (s.t. me elame ja magame mänguasjade peal) ja need mänguasjad on ju niiiii lahedad ja arendavad ja värvilised ja igasugu armsaid hääli tegevad jne, jne. Niisiis ikka aegajalt eksin oma naabrite ukse taha ja teatan, et tahaks oma nupukesele miskit huvitavat ja arendavat mänguasja saada. Ja siis me lähme keldrisse (=paradiis) ja hakkame aga näppima ja valima. Jummala lahe. Viiamati tõin sealt ära auto. Nüüd siis on ka meie põnnil oma auto, no on tegija noh. Ja minul juba näpud sügelevad ja aju genereerib elu eest, et mida järgmiseks osta!

võõrutamine

Meie majas läks eilsest lahti võõrutusprotsess. Minu pisike silmarõõm on täielik sõltlane - tissisõltlane - niisiis pidime lõpuks asja käsile võtma.
Kuna nii umbes märtsikuust alates olen ma magamata (see on siis mõnusalt 4 kuud eksole) ja meie isake ei jõudnud minu öiseid kirumisi enam kannatada, siis ta otsustas, et vsjo!, täna öösel poiss enam tissi otsas ei ripu. Ülemised naabrid on õnneks taas ära sõitnud ja seina taga olevaid hoiatasime oma projektist ette ning mingeid takistusi (kahjuks) enam polnudki.
Ja nii oligi, kuigi minu suuuuur emasüda tilkus verd, kui mu nupuke krokupisaraid valas ja ennastunustavalt nuttis, suutsin ma jääda kindlaks ning poja pidi ilma söömiseta öö mööda saatma. Kusjuures, loomulikult käis kanaemal peast läbi sadu kohutavaid stsenaariume, kuidas laps homme on nii metsikult solvunud ning hingelise traumaga ja et otsustab paugupäält suureks saada ja oma asjad pakkida ning uue ema otsida...
Aga ülla-ülla, poja magas superhästi (kuigi karjumist oli kah loomulikult), mina magasin kah suht hästi ja meie kass, pärast seda kui umbes kella 3 ajal õuest tuli, magas kah hästi. Ainuke, kes vist eriti hästi ei maganud oli minu kallis abikaas, kes põnni pidi rahustama ja uuesti magama uinutama.
Et tegelikult läks projekt üle ootuste hästi ning täna kindlasti jätkame ja kui poja hommikul ärkas oma sügavast unest siis ta ajas end täpselt samamoodi istukile nagu alati ja naeratas oma kõikevõitvat ja jääd sulatavat naeratust ja siis sain aru, et traumat pole ja poja jääb mu juurde alles!!!
Ja mõelda vaid - ehk nädala pärast saan ma taas magada...rahulikult, eriti ärkamata...

titemamma suvi

Tegelikult ei erine titemamma suvi titemamma sügisest, talvest ja kevadest peaaegu üldse. Väljaarvatud siis selgapandavate riiete arvu ja kogukuse poolest ning riietumise ajal kostvate lapse meelepaha väljendavate häälitsuste poolest.
Aga sellist natuke asjalikumat last on suvel täitsa tore omada - eriti selliste lämmide ilmadega nagu praegu. Lapsele paks kiht kaitsekreemi peale, müts pähe ja õue! Pole vaja riideid pesta ja mähkmeraha jääb kah alles. Ning oh seda avastamist siis - iga murulible on vaja üle paitada ning siis kui hullult veab, saab peotäie muru ka ruttu põske pista, enne kui emme avastab ning mõnusa tegevuse juurest eemale kisub.
Ja siis on veel see tore, et kui tegelt ju titemammasid ei kadestata - kõik need magamata ööd ja nutud ja jonnid ja taandareng (esineb teatud kanaemadel:P) aga vat kui ikka saad vastata tuttavate arupärimistele, et ohh, läksin hommikul õue, panin teki murule ja võtsin pool päeva päikest! Siis on küll kõigil mõnusalt kade nägu peas, sest nemad peavad ju umbsetes kontorites passima ja päevitada saavad vaid nädalavahetustel...aga siis pole eriti aega, sest peab aktiivselt puhkama!
Niiet titemamma on mõnus olla!!!