Juunikuus, ehk siis Piibe 10. elukuul, toimus nii mõndgi selle pisikese preili arengus. Hüpped suureks saamise poole sai tehtud seitsmepenikoorma saabastega.
Juba paar nädalat ei tahtnud Piibe kuidagi tavapärasel ajal oma teisele päevaunele jääda, ikka lükkus see tunnikese võrra edasi ning seda tegi siis loomulikult ka öine uni ning emme oma tegemised jäid juba puhta südaöö peale. Seega võtsime kätte ja panime Piibe vaid üheks korraks päeval magama. Emme oli muidugi naiivitar ja mõtles, et kui laps varem tegi 2x1,5 h, siis peaks ta ühe unega tegema 3 tundi korraga - hea pikk uni, et oma toimetustega ühele poole saada. Aga Piibe leidis, et 1,5 unest talle piisab ning nii nüüd ongi. Aga see-eest kukub õhtuti voodisse nagu kivi ning magab kenasti hommikuni.
Noh ja lõpuks hakkasid end taas liigutama ka igemete sees tukkuvad hambad, praeguseks on kahele olemasolevale lisandunud veel 2 ning üks juba kumab taas igeme all. Muidugi on öösel seetõttu natsa virinat aga Kamistad on emme sõber ning laseb perel magada.
No ja siis muidugi see kõikse suurem asi - Piibel oli väga võidukas võidupüha, sest ta tõusis sel päeval jalgele. Kui varem oli ta juba mõned nädalad katsetanud kõndimist ning tatsas vahel üle terve toagi siis suurema osa ajast oli ta siiski käpuli. Kuid nüüd liigub neljakäpakil meil veel vaid kass. Piibe on suur ja tubli ja muudkui tatsub ringi.
Siis on lisandunud mütsi pähepanemise oskus. Seda kõikvõimalike riideesemete pähepanemist on ta harrastanud juba mõnda aega, kuid nüüd läks üle mütsidele ning venna ja issi suured nokamütsid saab ta endale ilusti ise pähe ning siis patseerib uhkelt ringi.
Kui alles oli aeg, mil Piibe õues käies oli kogu aeg kärus ning vahtis ringi, siis nüüd on see tema jaoks tõeliselt piinav seal kinni istuda. Nii ta siis hoopis kõnnib - üsna pikki maid nii pisikese inimese kohta. Ja liivakast on leidnud tähtsa koha tema elus ning ristikhein, sest seda ei kisu emme käest ära vaid lubab ka suhu panna.
´Ei´ tähendusest saab kenasti aru, raputab sinna juurde peadki kaasa kuid jätab sellest ´ei-st´ siiski pigem välja tegemata. Venna tunneb kaugelt ära ja kriiskab läbilõikavalt üle terve küla tervituse märgiks. Vennat ta üldse paistab jumaldavat ning õnneks venna vahel ikka leiab oma kiirete toimetuste kõrvalt ka õe jaoks aega ning teeb talle totraid hääli ja nägusid, et õeke siis laginal naerda saaks.
