tegemisi

Karl Erik käis operatsioonil. Adenoidid - tüüpiline laste häda. Kuna kutt on tihti nohune-köhane ning haigena last ei opereerita, algas meie valmistumine tähtsaks päevaks juba kuu aega enne tähtaega. See tähendas siis seda, et kutt oli 2 nädalat kodus, ravisime ja möllasime ja mässasime. Sai tatitõvest jagu. Siis käis nädalakese lasteaias ning hakkas taas aevastama ja nuuskama ja seda nädal enne op-i! Nooh, läksid käiku jalavannid sinepipulbriga ning pipraplaastrid, sissevõetavatest vedelikset ei hakka rääkimagi... Aga asja sai! Neljapäeva hommikul oli kutt vinks-vonks. Süüa-juua ta ei tohtinud aga selle olime talle eelmiste päevadega nii selgeks tampinud, et ega ta ei küsinudki. Haiglasse jõudes oli ta vaikne ja viks nagu ikka esimest korda võõras kohas olles kuid see muutus mõne minuti möödudes - juba hakkas sahmimine ja nühkimine ooteruumi diivanil ja mina ootasin vaid päästjat arsti. Noh, õnneks ei läinud kaua aega ning sammud tuli seada operatsiioniruumi poole. Kutt heitis vapralt lauale ning hakkas kohe usinasti maskist auru hingama, mõned hingetõmbed ning juba see väike kutt magaski sügavalt - oh kuidas see emasüda ei tahtnud sealt ruumist lahkuda!!!
Pool tunnikest ootamist ning siis oli kõik tehtud, kutt veel magas ja korises-norises päris hirmsasti. Igatahes pool tunnikest ta veel magas ning siis oli kõmmdi ärkvel - ja hakkas juba ka ettelugemist ning mänguasju nõudma. Natukese aja pärast tühjenes tal magu ning siis oli Karl Erik oma tuntud sahmimises tagasi! Terve palat oli täis tema häält, voodisse ta enam hästi ära ei mahtunud ning vaesed teised patsiendid, kes tõenäoliselt oleks magada tahtnud - loomulikult see neil õnnestunud. Kutt jõi usinasti vett ning sai ka pulgajäätist! Küll see haiglas olemine on ikka üks tore asi! :) Varsti hakkas asi ikka täiega käest minema ning õde tabas minu häälest ilmselt kerge paanikanoodi kui küsisin, kas peame tõesti kella 1-ni seal olema. Ta lubas, et kohe kui arst tuleb saame paberid kätte ja välja. Arst - meesarst kusjuures -luges siis sõnad peale, et kuidas füüsilist pingutust ja sporti ei tohi 2 nädalat teha ja laps peaks rohkem ikka rahulikke mänge mängima ning palus last halva harjumuse - telekavaatamisega - harjutada. Ma siis muudkui kuulasin ja naeratasin kohtlaselt - kuidas sa keelad Karl Erikule jooksmise? Nagu keelaks kellegile teisele hingamise! Noh, igatahes panin kõik soovitused-käsud-nõuded kõrva taha ja väljas me sealt haiglast olimegi. Kuna issil läks läbi linna sõitmiseks palju aega siis ootasime kenas päikesepaistes haigla ees oma autot. Loomulikult oli kutil esimene asi, mis ta õue jõudes tegi see, et tormas kaldteest üles-alla. kõikvõimalikud manitsused olid kui hane selga vesi, lõpuks aitas vaid see, kui ähvardasin, et haav läheb lahti ning ta hakkab verd oksendama.... Julm aga toimis!
Igatahes läks operatsioon hästi ja taastumine kah kiiresti, nüüd tuleb vaid veel 2 nädalat jalutamist ja rahus olemist üle elada!!!