Millegipärast on nii, et lapsi kohutavalt köidavad porilombid. No mina ei tea mis neis nii erilist on!? Külm, märg ja ligane-lögane. Aga täna sai siis meie nupuke kah maitse suhu - ja seda sõna otses mõttes. Kuna täna oli selline mõnus päikseline sügispäev, siis pakkisin Karl Eriku sisse ja läksime õue. Kõik oli enamvähem korras niikaua kuni ma otsustasin lehmi vaatama minna. Nii lahe ju kui laps loomi vahib ja muudkui sinna kõrvale miskit seletab! Aga jama lugu oli selles, et seal lehmade kõrval tee pääl olid ka paksu pori täis porilombid millesse siis mu pisipõnn kaevuda otsustas. Ja seda vett ja pori jagus ikka igale poole - pükstesse ja jopesse ja mütsi sisse ning ka suhu. Ja kui mina oma kaine mõistuse raasu kokku võtsin ja otsustasin, et tagumine aeg koju minna, sest muidu võib külmetusepoiss meid külastada, siis see väike jonnipurikas otsustas oma iseloomu hakata näitama ning istus konkreetselt iga 3 sammu tagant maha ning kisas. Jumal tänatud, et me linnas ei ela!!! Sest meil siin olid kisa kuuljateks peale minu veel vaid lehmad, kes suht häiritult eemale kablutasid. Niiet nüüd tuleb tõsiselt ette vaadata, mis ilmaga järgmine kord õue minna - või kas üldse. Äkki peaks suve ootama?
Täna siis viidi maakad linna ilu vaatama:). Plaan oli minna Kadrioru lossi roosiaeda ringi tatsama aga kui nägime seda meeletut inimeste (peamiselt vanurite) horde ukse poole loovimas, siis lõime käega ning läksime hoopis Jaapani aianurka vaatama. Poja istus seekord tublisti oma tõllas, vahtis inimesi ning kommenteeris neid. Jumal tänatud, et keegi temast aru ei saa!
Aga vat kui jõudsime nende nö. Jaapani tiigikeste juurde siis läks asi käest ära ning ei tahtnud ta kuidagi paigal olla - eks vist vesi oli nii kutsuv. Seal nägime ka 5-liikmelist kassiperekonda, kes küll oli meist äärmiselt huvitatud kuid ligi ei julgend kuidagi tulla. Samuti oli seal kuhjaga parte, kes lastid endale suhteliselt lähedale hiilida, nii et ma juba rõõmustasin mõttes, et täna õhtuks on pardipraad! Aga kavalpead on seda spurtimist vist kõvasti harjutanud, sest minema nad lendasid ja mulle jäi vaid paar haledat pilti.
Ja siis panime ka poisi tee pääle kõndima, tuli tal see päris hästi välja. Ainult ühe korra keeras rajalt ära muru sisse ja tegi seal ühe tõsise kukerpalli. Muul ajal tatsus vapralt meie kõrval või taga ja karjus hirmsa häälega. Ja siis otse loomulikult tegime pilte ja otsustasime korraks purskaevu äärele maha istuda ja oma jalakesi puhata. Kuid tuli välja, et see oli halb mõte, sest silmarõõmu jaoks on igasugune veesilm kohe vann ning sinna tuleb kindlasti sisse minna. Aga kuna meie nii ei arvanud siis ta pistis taas kisama ning siis tundus olevat käes äärmiselt õige hetk kodupoole hakata liikuma.
Algusest peale on meie nupukese kohta häid sõnu räägitud, ikka selliseid, mis panevad rõõmust südame hüppama ja kõrvad liikuma. Noh, et küll on ikka ilusa jumega (seda öeldi juba haiglas) ja nii palju juukseid jne.Noh...siis tulid natuke vähem head sõnad, öeldi, et on SUUR laps...olgem ausad, mõeldi, et küll on PAKS laps. Loomulikult astus emalõvi kohe kaitsesse ning muudkui õigustas oma last. Kuigi tagant järele võib käe südamele panna ja ausalt tunnistada, et oli jah ikka paks laps! Ja mis siis!?!Noh nüüd on igatahes väga tubli ja tragi ning viimased kuud oleme ka eriliselt kiitusi kuulnud - et siis küll hakkas varakult end püsti ajama ja kohe oskas tagasi istesse ise minna kah ja siis kui palju hambaid on suus!, ja milline suurepärane juuksepahmakas peas on! ja kuidas ikka nii varakult hakkas kõndima ja kui ilusti toetab täistallale kohe jala ja üldse mitte mingit kõikumist! Ja loomulikult siis veel see, et no nii tore ja rõõmus laps, muudkui naerab!Ja kõik on ju õige kah! Karl Erik ongi minu kõige ilusam, tublim, andekam ja armsam laps! Eks vaatame mis siis räägin, kui järgmine(sed) tulevad...või Karl Erik pubekaikka jõuab...Ja igatahes, ilusaid sõnu on ju alati jube mõnus kuulata, eriti kui need veel lapse kohta käivad, siis on tunne, nagu oleksid midagi jube õigesti teinud...ja see pole selline õigesti nagu keskkooli lõpukirjandi kirjutamine või siis autojuhilubade eksam või siis isegi õiged vastused tööintervjuul...äkää...see on ikka midagi hoopis tähtsamat ja paremat.Ja poja ju kasvab mühinal! Neid asju mida kiita tuleb aga järjest juurde! Ja isegi kui potitamisega on lood kehvad (kogu meie korter on üks suur pott silmarõõmu jaoks) ning sõnu ei paista kah kuskilt tulevat (vaid hädine aitähh tuleb välja kui kõvasti oma kujutlusega kaasa aidata) saab siiki muudel oskustel veel mõnda aega liugu lasta.Ja tegelt on ta ikkagi andekas nagu minagi...
