Oli ilus päikseline pühapäev. Karl Erik oli sõbraga õues - nagu ikka - ja mina toimetasin toas - nagu ikka. Kuna meie kutt on väga valjuhäälne, siis on teda enamasti tuppa kuulda ning üldiselt on mul ülevaade tema asukohast. Kõneall oleval päeval aga oli juba tükimat aega olnud küla peal vaikus. Häirekell hakkas peas aina kõvemini helisema, niisiis tegin õue asja. Käisin aiamaal, seal oli jummala vaikus, vaatasin majade ümber ringi - ikka vaikus ja tühjus. Siis aga märkasin kahte otsitavat kurekorstna alusel platsil toimetavat. Nad olid väga oma tegevusest hõivatud ning ma siis otsustasin kah natuke hiilivamalt neile läheneda. Kutid kükitasid maas, seljaga minu poole. Varsti kuulsin kuidas Karl Eriku sõber ütles, et hoia sina sabast kinni ja mina lõikan - nooh, see ei kõla just väga meeldivalt... Ja siis nägin kuidas Karl Erik lajatas midagi halli asfaldile maha. Veel paar sammu ning sain aru, et kutid lahkasid hiirt! :) No ma siis kamandasin nad käsi pesema kiiresti, oi kus väiksed pätid ehmatasid! Pistsid karjudes maja poole jooksu. Kui nad käsi pesid siis rääkisid, et tahtsid hiirelt karva maha võtta ning siis südant näha.... täitsa normaalsed poisid ju! :D
Aga kinnitust sai veelkord fakt, et kui on vaikus, on teoksil mingi pättus!