Meil toimus Karl Erikul esimene nö tagasilöök seoses Piibe Marie sünniga. Ühel eelmise nädala mõnusal õhtul - Piibe juba magas ja Karl Erik oli oma unejutu kätte saanud ning emme sai rahus raamatut lugeda ning issi telekat vaadata - tuli kutt äkki nuuksudes oma toast ja teatas, et tema tahab meie juures juures olla. Noh, kell lähenes jõudsalt 11-le ning järgmisel päeval oli vaja lasteaeda minna, niisiis hakkasime kutti keelitama, et ta ikka magama läheks. Läbi nuuksete teatas, et läheb kui keegi koos temaga magama tuleb. Kaissu noh. Arvestades kuis ta vähkreb ja rapsib, siis eriti ahvatlev tema pakkumine ei olnud. Aga ta muudkui jauras edasi, et tema tahab kas meie kaissu tulla või siis keegi peab tema juurde minema - loomulikult oli see müstiline "keegi" emme. Jutu peale, et emme kaissu saab ta haigena, vastas kavalpea kohe, et tal on nohu ning ütluse peale, et palavik peab olema hakkas ta minu arust kohe mõtlema, kust sa selle palavikku lähima veerand tunni jooksul välja võiks kaevata. Ääriveeri uurides sain siis ikka teada, et asi on selles, et Piibe saab igal ööl emme kaisus olla ja nüüd siis tahab Karl Erik kah...
Nagu havi käsul minu soovil oli mul välja pakkuda lahendus - issi oli kutsutud reede õhtul onu Mareki sünnipäevale ning kuna see toimus linnas ning issi tahtis (nagu mehed ikka) napsu võtta, siis lubas leida koha öö veetmiseks ning mitte koju tulla. Selle plaani ma siis kutile välja käisingi - reede öösel saad emme kaisus magada. Karl Erik unustas nuuksumise ja mureliku ilme näol hoidmise ning hakkas õhinal päevi lugema. Samas genereeris kuskil ajusopis valmis plaani, et issi võiks tglt juba samal õhtul mujal magada niiet ta saaks minu kaissu tulla. Ja kuigi nii kahju oli nende pisarte nägemisest ning õnnetust palumises, tegin siiski südame kõvaks, tuletasin meelde perepsühhoteraapia koolitusel õpitut ning jäin kindlaks sellele, et emmel-issil on oma voodi ning Karl Erikul oma.
Igatahes jäi tal sel õhtul magama ning ülejäänud päevadel muudkui teatas, kui vähe on jäänud selleni, et ta kaissu saab.
Reede õhtul siis käitus ta väga tublilt - varakult sai pestud, valvas Piibet kenasti ja tegeles temaga ning lisaks sai veel telekast Harry Potteri filmi vaadata, mida ta lõpuni ei julgenud vaadata kuigi ta ei tunnistanud seda, ütles lihtsalt, et väsis ära ja tahab magama. Ning nii me siis voodisse läksime. Kaissu ta kahjuks ei saanud, sest Piibe tahtis süüa. Kuid hommikul oli ta küll rahulolev. Hundid söönud, lambad terved.

Kelle nägu?

Kui laps sünnib siis hakkavad kõik uurima, et kelle nägu see laps siis ka on. Kui Karl Erik oli vaevalt paar tunnikest siin maailmas elanud, siis issi leidis, et poiss on täitsa vanaisa Aavo nägu. Hiljem hakati pakkuma, et issi nägu - samasugused kurvad mersu-silmad mõlemal. Samas mõned leidsid, et täitsa emme nägu - samasugused nina ja põsed. Ja nii käib see otsimine-uurimine siiamaani.
Piibe sündides seda muret ei olnud ning ka praegu hüüatavad kõik kes teda näevad - "Täpselt oma venna nägu!".