...oh kooliaeg, oh kooliaeg...

Kui käesolev aasta kätte jõudis, siis tabasime end mehega mõttelt, et Karl Erik läheb järgmisel aastal kooli. Kuigi aega on sinna veel palju juhtub see ju siiski JUBA järgmisel aastal! Ning nüüd on veel üks nö kooli alguse kuulutaja end ilmutanud. Kui Karl Erik oli 3,5 kuune, siis tekkis tema suhu esimene ilus valge hammas. Nüüd, 5,5-aastaselt on just seesama kõige esimene hammas logisema hakanud! Varsti on meil siis kodus hambutu noormees aga ma juba lohutasin teda, et siis hakkame läbi hambaaukude sülitamist õppima ning siis ta enam väga ei peljanudki, et peab mõnda aega hammasteta olema!

Tšambul on praegu käpad tööd täis. Kuna ma magamistoa akna taha linnusöögikausi olen pannud siis ta käib aknalaual jahti pidamas. Aeg-ajalt peksab suures ärevuses akent ning lõgistab lõugu. Ühel hetkel aga avastas ta, et õues on linnuvaatlust põnevam teha. Linnud ju ajavad seemneid maha ning käivad siis maas järelnopet tegemas. Nii ta siis luurab nüüd õues. Ilmataat on nii armusline olnud, tuiskude ja lumesadude vahel, et on jahimehele lumevaba nurgakese isegi jätnud. Jama on ainult selles, et linnud käivad teri nokkimas nurga taga...nii ta seal enamasti passib ilma linde tegelikult nägemata.
Kuid nagu öeldakse, ka pime kana leiab tera. Igatahes olid eile hommikul välisukse ees peotäis sabasulgi ning pisikesi siseelundeid laiali - ma süüdlast eriti kaugelt ei otsiks.

Lapsesuu ei valeta.

Kui Karl Erik aastavahetusel vanaema-vanaisa juures oli siis joonistas ta suurest igatsusest pilte emmest-issist.

Issi oli alati selline kena pikk poiss, kaerajaanitantsu alustamise asendis.


Emme see-eest oli alati selline matsakas beib.


Ja kuna matsakas beib on alati punaste juustega, ega ma siis ei saa ju ka kellegi teise peale näpuga näidata. Üsna selgelt on kujutatud mind :(



Siin pilt võrdluseks - sellisena kujutas Karl Erik issit 2011. a. kevadel. Areng inimese joonistamises on olnud kolossaalne! :)

Võttes arvesse neid joonistusi ning seda, et kutt ühel päeval lihtsalt küsis, et emme, millal sa jälle peenikeseks saad ning kui ma siis väitsin, et ma ju olen peenike, suurt kõhtu enam ei ole, siis kukkus kutt itsitama ja ütles ihtsalt " EI OLE!" . Siis nüüd tegelen ma aktiivselt enese varasemasse vormi viimisega ning hoian pöialt, et lasteaias neid niipea oma perekonda joonistama ei panda. Ei tahaks sellise heinakuhjana kõigile vaatamiseks seal seina peal seista!

Pärle

Karl Erikul on kombeks õhtuti pesema minnes vannis põit tühjendada. Üks õhtu sai oma toimingu tehtud ning jäi veel oma ripatsit imetlema ning teatas siis, et noku otsas on pissipisar. Ilus ja armas nimetus! :D