ai-ai ja pähh-pähh

Meie peres kuuleb päeva jooksul raudselt kõige rohkem väljendeid ai-ai ja pähh-pähh. Neid hakkan ma kordama juba hommikul ärgates, eriti palju on need tarvitusel õues ringi tuisates ning nii kuni magamaminekuni välja. Õhtul kui isa koju tuleb siis lisanduvad veel tema ai-aid ja pähh-pähhid. Lisaks on poja kah väike pärdillo ning kordab neid päevajooksul ei-tea-kui-palju-kordi.
Aga oleks siis neist abi!

Kui me lähme vasikaid vaatama, siis on seletab poja igal sammul, et ai-ai. Seda on siis traataed ja okstehunnik, seda on auk vasikateaia taga ning kivid. Absoluutselt kõik!
Aga hoolimata oma teadmistest läheb ja katsub poiss kõike ja auku kukuks kah vist 2 x päevas ning kividel joostes kukuks oma põlved kah muudkui puruks.
Ja eile siis tuli kulminatsioon. Loomulikult on ka elektrikarjus ai-ai aga poja sattus vasikate söömisest nii suurde vaimustusse, et korjas aia tagant võilillevarsi ning tahtis loomadele ulatada. Ja hoolimata emme-issi kahehäälsest eriti valjust ei-eist ja ai-aist suutis kutt säraka ära saada. Loomulikult oli nuttu kui palju ja kohe oli ju vaja emme sülle saada ja lohutust leida.
Aga sama kiiresti oli tarvis ka jälle maha saada, sest vasikad olid ikka eriti lähedal ja põnevad. Ja kordus peaaegu sama stsenaarium, endal veel pisarad põskedel kuivamata hakkas põnn taas võililli kakkuma, et neid siis vasikatele ulatada. Seekord päästis särakast eriti kuri ei.

Igatahes tuleb kahetsusega tõdeda, et tark õpib oma vigadest aga meie poja nii loll, et ei õpi enda omadestki...