Karl Eriku issi on kõva spordimees, tal on pea aasta läbi jooksuaeg. Annika sünnipäeval (16.august) päädis see jooksuhullus siis Helsingi maratoniga. Pühapäeva hommikul, nagu ikka kell 7, ärgates ronis meie jõmm kohe issile selga, sest seda ei juhtu ju eriti tihti, kui ärgates issi voodis on. Emme siis üritas selgitustööd teha ja teatas põnnile, et issil on ai-ai, issi on sant. Mille peale poja teatas - issi ants.Ja nii sai meie issist Ants!
Kui kevade poole vaatasin oma linnupoega, siis tundus ta olevat igati valmis minema lasteaeda või siis üleüldse kuhugi, kus ei ole ema kaasas. Juuli alguses olukord muutus, jõmm otsustas eriliseks memmekaks hakata, nii et mul tuli lausa hirm peale.Eilsest siis hakkasin poissi lasteaiaga harjutama. Ja kõik läks suurepäraselt! Ma ei tea isegi kas olla õnnelik või mitte. Õnnelik muidugi sellepärast, et see lihtsalt läks - aga ilmselt oli suuresti asi selles, et lasteaias oli ikka mitu-mitu traktorit - poja lihtsalt tormas mänguasjade juurde ja hakkas nendega tegelema. Kui emme küsis, et kas musi-kalli saab, siis vastati üle õla, et ei taha ja tehti muuseas tadaa. Eks ma siis sealt niiviisi, kerge segadus hinges, tulema tulingi.Ja kui täna hommikul poja üles ajasin ning teatasin, et nüüd vaja lasteaeda minna, siis ohh seda õnne ja rõõmu! Kohale jõudes marssis taas mängima aga täna õnneks oli aega musi-kalli emmele teha. Kohe parem oli olla pärast seda - mu laps ikka hoolib minust!Tõenäoliselt tuleb mingi hetk ka tagasilöök, st. poja ei taha lasteaeda minna ja emasüda valab lapse nutu peale pisaraid, kuid siiski on algus olnud paljutõotav ja loodame, et paremaks muudkui läheb.Ahjaa...ja fotoka võtsin juba eile lasteaeda kaasa - et jäädvustada poja esimene lasteaia päev. Täna oli siis juba teist päeva kaasa aga ühtegi pilti teemal ´lasteaed` ei ole veel meelde tulnud teha...
