Tähtis sünnipäev möödus kenasti. Käis külalisi ja toodi kingitusi. Muidu aga oli päev nagu päev ikka - oma kindlate söögiaegade ning päevaunega. Eriline oli vast vaid see, et ööunele sai piiga tavaliselt hiljem, sest köök oli sumisevaid naabritädisid-onusid täis ning toad olid kisavaid naabripoisse täis. Pidu oli vägev ning jätkus ka peale pisipreili magama minekut.
Piibel on ka tekkinud juurde uusi sõbrannasid, need on küll temast oluliselt vanemad kuid viitsivad jännata ja mängida, seega on rahul nii Piibe kui emme, kes saab natuke rahus toimetada.
Toimus meil ka külapäev, kust Piibe väga aktiivselt osa võttis. Terve lõkkplats oli teda täis, muudkui vudis oma väikestel aga erakordselt väledatel jalgadel ühest otsast teise ning näppis inimeste söögitaldrikuid ja pistis peoga killustikku põske ning üritas ka võrkpallimängust osa võtta, patsutas igal vabal hetkel poni Blackyt ja lõi ühislaulmise ajal ringi keskel tantsu. Neli tundi agarat toimetamist murdis pisikese vaprakese varem kui tavaliselt ning öö oli kena ja rahulik ning emme-issi said naabrite seltsis pidutseda ning tantsugi lüüa.
Eile hommikul ronisin varem voodist välja ning jätsin nohiseva preili veel magama. Toimetasin vaikselt ja ajasin vannitoas omi asju, aeg-ajalt käisin piigat vaatamas. Kuni ühel hetkel vannitoast väljudes seisi preilna magamistoa uksel jalad harkis ja naeratas mulle vastu. See oli siis esimene kord kui ta kõrgemalt pinnalt ise alla tuli ja mitte kukkudes vaid ikka niiviisi õigesti. Ning nüüd ta muudkui ronib agaralt voodile ja diivanile ning kui seal igav hakkab siis lükkab aga pepu ette ja taganeb kenasti alla. Taas uus oskus. Ka aru saab juba üsna kenasti kõnest ning söögilauas suudame isegi dialoogi arendada. Sööma tuleb rõõmuga (vastupidiselt oma vennale) ning ka magama läheb heameelega (samuti vastupidiselt oma vennale). On lihtsalt üks tore ja mõistlik laps.
