pärleid

Jõululaupäeva õhtune pidusöök toimus mõnusas ja armsas seltskonnas, kõik olid laua ääres - vanaemad ja vanaisa, onu Aare ja tädi Anneli tublist sööjast Mirdist rääkimata. Ainuke kes puudus oli Karl Erik. Tal oli lihtsalt nii palju teha, et söögini ei jõudnud. Lõpuks ainult jõuluvanale ärarääkimise hirmus tuli kutt lauda ja sõi 1 keedukartuli kuhja ketšupiga. Ja siis õhtul enne magamaminekut oli menüüs sama roog, mille kohta ta teatas, et see on tema lemmik ja üleüldse maailma parim toit (ikka see 1 kartul ketšupiga).
Järgmisel hommikul söögilauas kui kõik hääd ja paremat ette tõstsid ning Karl Erikut sööma kutsusid, teatas kutt kuldset sõnad. Ta ütles, et ta ei saa sööma tulla, ta magu peab puhkama! Kahest kartulist ja ketšupist mis eelmisel õhtul söödud sai!

sünnipäevapidu

Juhtus nii, et meie väikemees sai sel aastal juba 4-aastaseks. Seda, millal tal sünnipäev tuleb, hakkas ta küsima juba märtsikuus ning jätkas rõõmsalt kuni sünnipäeva eelõhtuni välja. Juulikuus sai siis otsustatud, et tuleb piraadipidu - millegipärast said mereröövlid talle sel suvel eriti hingelähedasteks. Ja eks ettevalmistused hakkasid kah juba augusti algusest pihta - sest hoolimata sellest, et meie poed on kõikvõimalikke ja võimatuid pudinaid täis, siis piraadiasju nii eriti polegi. Aga eks me ikka miskit kokku kraapisime, kangapoest käisin isegi musta riiet ostmas ning sünnipäeva eelõhtul koogutas meie issi keldris ning värvis minu tehtud šabloonide järgi kangale pealuid ning säärekonte :).
Sünnipäevahommik algas nagu ikka -varakult:), kutt sauhti meie voodisse ja jutuvada kostis ilmselt kõigi naabriteni. Lõpuks sai siis kingituse kah kätte - suure poisi jalgratta. Alguses oli mõeldud, et ta hakkab sellega sõitma alles kevadel, kuid nüüd kihutab juba rattaga ringi ning ebakindlusest pole enam jälgegi.
Aga ühel hetkel läksime meie issiga sünnipäevasaali (Kostivere Lasteaias) piraadistama.


Samal ajal olid mõlemal Karl Eriku vanaemal juba villid lõikumisest ja hakkimisest sõrmeotstes - ega siis lapse sünnipäev mingi naljaasi ei ole!
Igatahes algas pidu täpselt nii nagu pidi - möllates, karjudes, joostes ja mängides. Emmed-issid said rõõmsalt nurgas istuda, kõhtusid täita ja vadistada.
Vahepeal käis külas ka üks mereröövliproua ühelt teiselt piraadilaevalt.

Tema õpetas lastele igasuguseid piraaditrikke ning kasulikke nippe.
Alaliselt olid kohal ka kaks suurt mereröövlit, kes pisikestel röövlitel silma peal hoidsid.

Eks seetõttu see pidu ilmselt suht hästi ning ühegi kulmulõhkumiseta mööduski.
Peo lõpp oli juba suhteliselt vaikne ja rahulik, teise laeva mereröövliproua oli pisikesed röövlid lihtsalt täiega ära kurnanud.
Sõime torti.
Saatsime toredad külalised kenasti ära ning asusime ka ise koduteele. Väike piraat jäi sellel 10-mintsasel kodusõidul kõpsti magama ning loomulikult ärkas ka kohe kui auto kodu juures seisma jäi. Siis läks suuremaks paberirebimiseks ehk kingituste avamiseks. Kingitusi oli igasuguseid ja kõik absoluutselt toredad ja vajaminevad. Iga kingitust avades teatas kutt, et just seda asja on ta alati tahtnud saada.
Päev oli supertore ja superväsitav! Ning juba samal õhtul küsis kutt, et millal ta nüüd 5-aastaseks saab? Ja hakkas järgmisest sünnipäevapeost rääkima - jumal tänatud, et sinna niiiiiiiiiii kaua veel aega on!

Roadtrip" Elame ohtlikult! "

Juhtus nii, et sain Triibult ja Kat´ilt sünnipäevakingituse, mis tähendas mingit ajaveetmist nendega - noh, sellist naistekat. Kuna lubati, et see tuleb kunagi suve jooksul siis alguses ma väga ei muretsenud, juuni alguses tundus suvi ikka väga kaugel:). Aga külm juuni ja kuum juuli kihutasid vuhinal must mööda ning augusti esimesel nädalavahetusel oli see üritus käes.

Algul kui mind teadmatuses hoiti, et kuhu minek ja mida tehakse, siis ausaõna ma kaalusin päris tõsiselt ka haigeks jäämis....aga loomulikult sellist kuumade ilmadega ei olnud see võimalik.

Ja 6. augusti hommikul oli Triibu oma punase putukaga mu ukse taga ja ladusime auto pagassi mu kraami täis ning kimasime Rakvere poole, et Kat´iga kokku saada.

Rakveres sai natuke venitatud ja plaane tehtud, olgem ausad, korra lipsas huulilt ka see, et äkki ikka ei lähekski kuhugi vaid võtaks hoopis AquaSpa´s toa ning vedeleks seal. Paraku pidime siiski sellest loobuma - meid ootas Narva-Jõesuu!

Kui nüüd päris ausalt kõik ära rääkida, siis kõik meie reisi viltuvedamised algasid sellest, et me ei leidnud Rakveres Selverit üles. St. silt oli ning ühel hetkel me seda hoonet ka nägime korraks elumajade vahel aga me sõitsime ühesuunalisel tänaval ning ükskõik kuhu me sealt ära keerasime olid mingit tupiktänavad. Ja siis me leidsime, et nõme oleks terve nädalavahetuse Rakveres Selverit jahtida ja küll tee peal veel poode tuleb.

Linnapiirilt leidsimegi poe ning täiendasime varusid ning siis pistsime ida poole kimama. Loomulikult oli Triibu terve listi koostanud erinevatest vaatamisväärsustest, kuhu me oma reisil peaksime sisse põikama. Aga ausalt öeldes ei jõudnud me alguses küll kuhugi - silte ei olnud ja kaardilugeja tagaistmel ei olnud eriti tasemel:). Ainult ühes väikeses kohas, mille nime ma enam ei mäleta, istus ühe hoone ees terve kari mehi - kõik tumesinistes tunkedes ja pidasid siestat. Jummel kus minu vallalised kaaslased hakkasid karjuma ja lehvitama....:)

No ja siis kui olime juba nii 5-st vaatamisväärsusest mööda sõitnud leidsime lõpuks Malla mõisa.

Tegime tiiru ümber maja ning siis autosse istudes ning mõnisada meetrit sõites tuli välja, et meie auto üks rehv on puru.

Kolm õrna naisterahvast seisid keset põlluvahelist teed, keset pärapõrgut, ning loomulikult ei suutnud teha muud kui naerda. Lõpuks saime aru, et naermisega olukord ei lahene ning Triibu ja Kat asusid rehvi vahetama, minule jäi olukorra jäädvustaja oluline roll. Kokkuvõttes võib öelda, et aega läks aga asja sai. Asusime taas teele kipaka varurehviga, millega sai sõita vaid 80ga, nii et isegi rekkad kimasid meist hiljem mööda....

Sõitsime mööda väikseid ja kõrvalisi teid, kuhugi me eriti jõudnud, sõitsime lihtsalt kas mööda või keerasime vasakule. Lõpuks õhtuks aga suutsime end siiski Narva-Jõesuusse vedada. Meie ööbimiskohaks oli Mereranna hostel kus registratuuris oli väga tore vene keelt kõnelev papi. Ma ei hakka kirjeldama meie õhtut Narva-Jõesuus restoranis Famagusta, ütlen vaid, et alguses oli see oli meeleolukas ning pärast me sõna otseses mõttes põgenesime sealt. Jõudes meie tuppa hostelis saime me küll toaukse õnneks lahti kuid võtit me enam kätte ei saanud, lukk oli lihtsalt katki. Niisiis, Kat ja Triibu maadlesid kell 1 öösel ukseluku ja võtmega, mina mõtsin end kasulikuks teha ja värsket õhku (nii palju kui seda sel suvel üldse oli) tuppa lasta. Õhku ei tulnud aga üks suur ja sumisev vaablane passis küll rõduukse taga ja lipsas kohe sisse. Niisis jahtisin mina mõnda aega vaablast, kelle ma lõpuks ka edukalt tagasi õue toimetasin. Selleks ajaks said ka tšikad selgeks, et võtit me kätte ei saa ja ust lukku kah mitte. Registratuurionu lubas, et temast ei pääse keegi mööda meie und rikkuma, niisiis jätsime võtme väljaspoole ust ning seestpoolt kaitsesime ennast tooliga, mille panime ukse ette:) Ja rampväsinutena me unehõlma vajusimegi.

Järgmine päev tõi enesega kaasa kuumarekordi ja meie reisisime edasi Narva poole, et külastada kindlust. Sealt leidis Kat kaks kena eesti poissi, kes nö. apteekrid olid. Juttu jätkus kauemaks ning ka head söögikohta teadsid nad soovitada - tore muidugi, et mei jätkus taipu seda neilt üldse küsida, muidu oleksime tõenäoliselt kuskil mäkis lõpetanud. Lõpuks kui kõhud olid pelmeene täis asusime tagasiteele Eestisse:) Ja me sõitsime, ja me sõitsime, ja me sõitsime. Peatusi me enam ei teinud, kuigi eelmine päev lubasime, et kõik kohad mis nägemata jäid, vaatame üle tagasiteel. Õnneks saabus Rakvere kiiresti, sest Narvas lasime ka katkise rehvi ära parandada ning Triibu tegi eelmise päeva venimist tagasi ning sõitis kõigist mööda oma pisikese punase putukaga.

Igatahes oli reis võimas. Ei tea kas ma luurele nende tšikadega läheksin (asi pole usalduses, vaid selles, et ei suuda vait olla ning naermata olla, st. avastataks meid kiiresti) aga samalaadsele reisile kindlasti. Aitäh tüdrukud!

suvi

Nagu suvel kipub olema, on nagu küllaga vaba aega ja samas ei ole kah. On puhkus, nii mul kui Karl Erikul ning kuna ilmad on sellised nagu nad on, siis elab kutt päevad läbi õues. Päevad läbi on üks ringi jooksmine ja kisa ümber majade, õnneks ei lärma ainult minu laps aga ei saa salata, et tema hääl kostab teiste omadest ikka korralikult üle.
Igatahes on kutt õhtuti surmväsinud ja hirmnäljane, mis aga ei tähenda, et ta korralikult sööks ning poole päevani põõnaks.
Eile päeval oli poiss taas magamata, no tal lihtsalt ei ole selleks aega, sõbrad ju mängivad ning kindlasti jääb ta magades millegist väga tähtsast ilma. Ja õhtul kuskil peale 9-t kui hakkasin teda tuppa sööma ja pesema ajama (oi ta oli räpakoll) siis hakkas meie pisike draamakunn tööle. Käed tõusid ahastades taeva poole ning kutt teatas, et ta ei taha magama minna, sest magamine võtab tal nii kaua aega. Ausalt öeldes oli see väikese mehe maailmavalu päris naljakas vaatepilt. Aga lõpuks oli see kuri ema, kes haaras väsind mehe kaenlasse ja taris tuppa (saades mitmeid sinikaid ning karjumisest kõrvakahjustusi:). Siis muidugi tuli omakorda ooper läbi teha, sest kui kutt nägi talle valmis pandud sööki, siis ei olnud ta sellega rahul, et sööki nii VÄHE on. See oli midagi nii erakordset, sest ta tavaliselt kurdab, et kõike on liiga palju. Ja küll ta siis jälle nuttis ja jauras selle pärast. Lõpuks teatas, et jonn ei taha üle minna ja jonn on temast tugevam. Aga lõppeks sai siiski söödud (juurdegi pidin sööki panema), põrsajalad pestud ning voodisse, kus kustus imekiiresti.
Sellised need mõnusad kuumad suvepuhkuse päevad meil siis on, igal hommikul tundub õhtuni pikk maa olevat ning äkitsi on õhtu käes ja ei teagi kuis see nii kiirelt mööda on lennanud.

emadepäeva järelkaja

Äratus "tähelilledega"

Tulevane pagar

Aina paremaks läheb...

Ega kõike tööd peagi ise tegema, vahepeal võib õpipoissi kasutada ja kamandada...

Vot mis välja kukkus - emadepäeva kringel, õnneks ikks päris mitte joonistatud nagu Karl Erik algselt soovis

Kes sõi, see kiitis ja sööjaid jätkus :)

tegemised

Kuna emme on viimastel päevadel nakatunud spordipisikust (üks ohtlikemaid pisikuid, mulle tundub) siis on väikemees pidanud omal käel ja issi järelvalvel hakkama saama. Eilsel suurepäraselt soojal õhtul läksid mehed aiamaale, noh et natuke aiatöid teha ja mängida ja loomulikult tegeleda eestlaste meelisajaviitmisega - grillimisega. Kahjuks juhtus seal ka pisuke õnnetus, suuremad tüdrukud ehmatasid kutti nii, et see lendas käega vastu kuuma grilli. Kui mina oma sporditegemiselt tagasi jõudsin, olid pisarad kuivanud ja poiss vapper. Teatas asjalikult, et kreemi tuleb peale panna ja siis saab korda. Ilmselt olin mina liiga kahtleva näoga, seega pidi kutt emmet rahustama, et pole ullu, onju emme, pole ullu. No mis sa ikka selle peale öelda oskad - targutasin kaasa, et pole ullu jah!

emadepäevajuttu

Reedel lasteaiast koju tulles teatas noorhärra mulle, et pühapäeval on jälle emadepäev(mõni päev varem oli lasteaias emadepäeva kontsert). Kinnitasin seda ning küsisin, et kas sa emmele midagi teed ka? Vastati kiirelt, et jah, kringlit ja sina teed pannkooke. Kuna mul pannkoogitegemine enamasti ei õnnestu siis üritasin välja vabandada, et ma ei oska korralikult teha neid, aga ka see polnud probleemiks, asi mängiti kiirelt ümber ning minul kästi kringlit teha ja Karl Erik teeb siis pannkoogid. Küsisin veel, et ehk teed emmele kaardi ka ja joonistad peale midagi? Mhmh, teen, ma joonistan sinna suure I tähe, teatati kindlalt. Ma muidugi ei osanud I-tähte emmega kuidagi seostada ning küsisin, et miks I tähe? Aga see on ju onu Innari täht! Mul pandi mõneks sekundiks suu kinni sellega, aga ütlesin, et tee ikka emme täht, et onu Innari oma pole vaja teha. Aga ma ei tea milline on emme täht, öeldi mulle. Ma siis ütlesin, et tee E-täht sõnast emme, et kirjutadki selle. Sellega oldi nõus ning vestlus lõppenud. Mõne minuti pärast kostus tagaistmelt, et jajah, ma teen veel suure U tähe ka sinna. Miks, see jäigi mul teada saamata kuna ta ei teadnud seda ise ka.
Kõigest nendest suurtest plaanidest sai teoks ainult see, et ma küpsetasin pühapäeval kringlit.

diilimees

Vanaisal on binokkel, mis Karl Erikule meeldib - nädalavahetusel muudkui käis sellega ringi ja vahtis kõiki asju, ka toas. Siis hakkas kauplema, et vanaisa binokli talle koju laenuks annaks. Ei antud. Siis läks kutt onu Aare juurde ja küsis kas temal on binokkel kodus, onu Aare, aus mees, vastas pahaaimamatult et ikka on. Ja egas siis tähtis ei ole, milline binokkel käes vaid peamine on, et oleks üldse binokkel, siis rääkis Karl Erik salaplaani välja, et suvel tuleb vanaisa onu Aare juurde ja tervitab teda ning annab oma binokli onu Aarele ja siis onu Aare annab enda binokli Karl Erikule. Ja oligi diil tehtud.

puhkus

Mul on puhkus. Üle pika-pika aja. Noh puhkuse algus oli ikka selline klassikaline - kogu elamine korda ja pesumasin muudkui undas ja aknad sai lõpuks puhtaks - pärast oli päike kohe kuidagi soojem ja eredam. Ja siis tuli laiskuseuss. Siis ma vedelesin ja lugesin ja magasin ja küpsetasin...
Eile võtsin siis end lõpuks kokku ja vedasin välja kõndima loodus näis helgem isegi päike võitles end pilvede vahelt piiluma. Ja nii ma siis sellele porisele ringile läksin, oi ma olin enda üle uhke. Ja lõpuks tasus kõik end veel kuhjaga ära - heinamaa peal nägin kahte rebast hiiri püüdmas. See oli selline tõsiseslt helge hetk ja nägu venis kohe ise naerule, see kuidas nad minust välja ei teinud ja muudkui hüppasid ja siis natuke aega kugistasid. Mis tuletab meelde, et meie vanapaks Tšambu on kah lõpuks täisvereliste kasside ridadesse astunud, nüüd ta juba teab mida hiirtega teha. Kui veel eelmisel aastal vedas ta igasuguseid elukaid meile uste taha - poolikuid sisalikke hiiri jne siis sel hooajal on ta aru saanud et need asjad on söömiseks. Võibolla on see elutarkus tulnud talle sellest, et hoolimata igasugu hõrgutavatest kassikonservidest, mida me talle koju kokku tassime, maitseb ta mõnda vaid keeleotsaga ning ülejäänu laseb südamerahuga halvaks minna. No ja egas me siis lollid pole, me lihtsalt ei osta ja ei pane talle süüa enam. Noh ja kui kõht ilgelt tühi on siis ju sööd hiirt kah...džunglistaarid sõid vaklasid ja prussakaidki...asi see nüüd kiskjal ühte pehmet sooja elujõust pakatavat hiirt siis süüa pole :).
Niiet meie kass oma 8 eluaasta juures kassistus. Emme on õnnelik!:)

pilte tillusõidust

Teel finishisse


Hambad pingutusest ristis


Start

tädi Malle

Laupäeva hommikul meelitasime Karl Erikut sööma teatega, et peale sööki läheme külla. Oi Karl Erikule meeldib külas käia, eriti veel kui ta kuulis, et tulevad ka vanaema-vanaisa ja onu Aare-tädi Anneli. Küsis igaks juhuks kiiresti veel üle, et kas Mirt kah ikka tuleb ja kui jaatava vastuse sai siis oli väga õnnelik - talle lihtsalt meeldivad kõik need eelpool loetletud inimesed väga - viimase aja lemmikuks on ntx kujunenud Mirt.
Siis aga tulid küsimused, mida mina üritasin vältida - kellele külla minnakse ja miks.
Noh ja kui ma siis ütlesin, et me lähme tädi malle sünnipäevale, siis teatas kutt, et tema ei tule. Ta oli nõus isegi üksi koju jääma (pimedani) aga teatas väga resoluutselt et ta ei tule.
Lõpuks otsisin siis kapist välja uued teksad ja uue särgi ning vesti ja meie väike edevuse hunnik tahtis neid niii väga selga panna, et nõustus kaasa tulema.
Kohale jõudes hoidis kutt madalat profiili - igaks juhuks ei rääkinud kellegagi. Varsti hakkas siiski küsimustele vastama, isegi tädi Malle omadele. Ning siis juba seletas laialt oma uutest legodest ja tagasihoidlikkusest ei olnud enam jälgegi.
Edukalt kodus tagasi olles teatas Karl Erik issile, et ta ei kartnudki tädi Mallet ja tädi Malle ei rääkinud üldse kõva häälega ja tädi Malle ei hammustanud kah teda.

spordimeeste värk

Nagu juba varasemalt märgitud, on Karl Eriku issi suuuur spordimees - muudkui jookseb, sõidab, ujub, kulgeb jne. Ja egas poja siis issist kehvem saa olla. Nädal tagasi sai rattalt abirattad maha võetud ja kutt on nädalake tublisti jub ringi kimanud - eks kukkumisigi on ette tulnud kuid need pole eriti märkimisväärsed. Kuna issi oli end juba jupp aega tagasi Jõelähtme Rattamaratonile kirja pannud otsustasime seda teha ka poisiga - esialgu siiski tillusõidule. Ja loomulikult jahvatas Karl Erik sellest kõigile, kes seda kuulda tahtsid, vahel ka neile keda see üldse ei huvitanud...
Igatahes oli juba eile õhtul elevus jube suur, seda enam et ilmateade lubas kõike muud kui head rattasõidu ilma. Hommik algas põnevalt - vaatasime tuule käes võimsalt painduvaid puid, kolmest ilmakaarest (korraga!) sadavat lörtsi ja mõtlesime kuis serveerida poisile teadet, et äkki ikka ei läheks elu esimesele rattavõistlusele.
Õnneks tuli siiski päike välja ja see aitas natuke tuule tugevusest mööda vaadata ja nii me teele asusimegi. Kutt sai hommikul igatahes kõvasti eluelamusi - Leoki võidusõidu motikas ja suured atv-d ja politseiauto! - ei teadnud kuhu ära vaadata.
Ja siis tuli sõit - number rattal ning start antud hakkasid kõik tillud vastu tuult künkast üles rühkima, Karl Erikul olid lausa hambad ristis, niivõrd suur pingutus oli, siis oli aga tagasipööre, tuul tõukas selja tagant ning finishis see väike spordimees oligi. Sai oma mahla ja kommid kätte ning siis tuli adrenaliinitulv - siis kukkus nagu hull edasi-tagasi sõitma.
Õnneks suutsin meelitada teda siiski suurte onude starte vaatama ja kui kõik rajale olid läinud (kaasa arvatud issi ja onu Aare) siis hakkas üks hirrrmus pikk ja vaevaline ootamine. Vahepeal suutis poiss igasugu asju teha ja öelda kuid lõpuks oli ooteaeg juba nii pikaks veninud, et ta lihtsalt pidi ühe korraldajaonu juurde minema ning küsima, et kas onu teab millal issi ja onu Aare tulevad? Onu kahjuks ei teadnud, nii ta painas mind edasi.
Aga lõpuks issi ja onu Aare siiski tulid ning lõpuks saime me ka koju tagasi sõita kus väsinud Karl Erik kohe magama jäi ning siis kõige suurema vaeva nägija (loomulikult mina!) samuti sooja voodisse puges ning uinus mitmeks-mitmeks tunniks. Loodan, et ühtegi võistlust niipea ei tule!

...pärlid...

Käisime täna ujumas Kuusalu ujulas. Peale pääsme lunastamist hakkasime end ülerõivastest vabastama. Ühel hetkel istus poiss siis maha sikutas saapaid jalast ja teatas, et võtab ise saapad jalast ära sest tema ei karda saabaste lõhna...

argumenteeritud vestlus

Karl Erikul on põranda peal palsteliin ja sellega seotud tarvikud laiali. Kuna te enam ei mängi nendega siis palub issi tal ilusti asjad kokku korjata, sest muidu on nad kõigil ees. Karl Erik aga teatab issile - "Ma ei saa neid kokku korjata, mul on lühikesed käed!"
Issi pani suu kinni ja korjas asjad ise üles.

rubriigist:"Öiseid pärleid"

Taas ühel ilusal ööl hõikas Karl Erik emmet ning teatas, et tahab emme-issi voodisse tulla. Üritades taas selgitustööd teha, miks ikka igaüks oma voodis peaks magama, tuli poja poolt ahastav ja südantlõhestav selgitus - "Aga minu voodis on ikka niiiiii igav!!!".
Kui üritasin rääkida, et öösel nagunii magad ja siis on ju ükskõik siis teatati mulle, et "Teie voodis on huvitav!!!" (sama ahastavalt ja südantlõhestavalt).
Selle peale ei osanudki nagu midagi kosta - aeg-ajalt on meie voodis tõesti huvitav aga nii väike laps ei tohiks sellest ju midagi veel teada... :).

nimed

Karl Erikul on nii, et emme on ikka emme ja issi on issi. Tädi Anneli on tädi Anneli ja onu Aare on onu Aare - vahel ka lihtsalt Anneli ja Aare. Ühte vanaema kutsub ta vanaema Leidaks, siis vanaisa ikka vanaisa ja teise vanaema nimeks on kujunenud Kuule Sina.

palju vett on merre voolanud

Kui kaks täiskasvanud käivad päevast-päeva tööl ja laps lasteaias, siis loomulikult ei jõua keegi vahvatest olukordadest ülestähendusi teha. Kahjuks - peaks vist lisaks kokale ja koristajale, kunagi kui rikkaks saame, kirjutaja kah palkama...
Igatahes, meie poja magab oma 3. sünnipäevast saadik oma toas suure poisi voodis. Ümberkolimine läks valutult ning enamasti magab kutt ilusti terve öö oma voodis. Ainult nii 2 korda öö jooksul peab emme mööda kodu, kutt süles, ringi silkama ja poissi pissitama. Vahel on aga nii, et Karl Erik tahab poole öö pealt emme-issi voodisse tulla, kaisus on ju ikka nii mõnus olla. Sel nädalal ühel öösel toimus meie kodus Karl Eriku ja issi vahel järgmine dialoog:
KE (peale potil käimist): virilalt "Tahan teie voodisse".
Issi: veenvalt "Ei Karl Erik, oma voodisse lähed ikka".
KE: võimukalt "Issi, ära vaidle minuga!!!"
Issi:"Ei poja, me ei mahu..."
KE: "Ära vaidle!!!"
Ise oli poiss juba meie voodis ja käskis issil muudkui tasa olla ja mitte vaielda temaga.
Kuigi mu kõri oli jubedat moodi valus ja häält üldse välja ei tulnud siis oi, kuidas ma ikkagi naersin - muidugi vaikselt ja hirmsa valuga pooleks.
Lõpuks oli see ikkagi emme veenmisjõud mis Karl Eriku oma voodisse magama saatis - kus ta põõnas rahulikult hommikuni.