spordimeeste värk

Nagu juba varasemalt märgitud, on Karl Eriku issi suuuur spordimees - muudkui jookseb, sõidab, ujub, kulgeb jne. Ja egas poja siis issist kehvem saa olla. Nädal tagasi sai rattalt abirattad maha võetud ja kutt on nädalake tublisti jub ringi kimanud - eks kukkumisigi on ette tulnud kuid need pole eriti märkimisväärsed. Kuna issi oli end juba jupp aega tagasi Jõelähtme Rattamaratonile kirja pannud otsustasime seda teha ka poisiga - esialgu siiski tillusõidule. Ja loomulikult jahvatas Karl Erik sellest kõigile, kes seda kuulda tahtsid, vahel ka neile keda see üldse ei huvitanud...
Igatahes oli juba eile õhtul elevus jube suur, seda enam et ilmateade lubas kõike muud kui head rattasõidu ilma. Hommik algas põnevalt - vaatasime tuule käes võimsalt painduvaid puid, kolmest ilmakaarest (korraga!) sadavat lörtsi ja mõtlesime kuis serveerida poisile teadet, et äkki ikka ei läheks elu esimesele rattavõistlusele.
Õnneks tuli siiski päike välja ja see aitas natuke tuule tugevusest mööda vaadata ja nii me teele asusimegi. Kutt sai hommikul igatahes kõvasti eluelamusi - Leoki võidusõidu motikas ja suured atv-d ja politseiauto! - ei teadnud kuhu ära vaadata.
Ja siis tuli sõit - number rattal ning start antud hakkasid kõik tillud vastu tuult künkast üles rühkima, Karl Erikul olid lausa hambad ristis, niivõrd suur pingutus oli, siis oli aga tagasipööre, tuul tõukas selja tagant ning finishis see väike spordimees oligi. Sai oma mahla ja kommid kätte ning siis tuli adrenaliinitulv - siis kukkus nagu hull edasi-tagasi sõitma.
Õnneks suutsin meelitada teda siiski suurte onude starte vaatama ja kui kõik rajale olid läinud (kaasa arvatud issi ja onu Aare) siis hakkas üks hirrrmus pikk ja vaevaline ootamine. Vahepeal suutis poiss igasugu asju teha ja öelda kuid lõpuks oli ooteaeg juba nii pikaks veninud, et ta lihtsalt pidi ühe korraldajaonu juurde minema ning küsima, et kas onu teab millal issi ja onu Aare tulevad? Onu kahjuks ei teadnud, nii ta painas mind edasi.
Aga lõpuks issi ja onu Aare siiski tulid ning lõpuks saime me ka koju tagasi sõita kus väsinud Karl Erik kohe magama jäi ning siis kõige suurema vaeva nägija (loomulikult mina!) samuti sooja voodisse puges ning uinus mitmeks-mitmeks tunniks. Loodan, et ühtegi võistlust niipea ei tule!