Piibe Mariest

No nii, meie pisikese plika tegemiste kajastamine on unarusse vajunud. Aeg asja parandada! Piibe on nüüdseks siis 1-aasta ja 4-kuune. Ääretult toimekas preili! Paar nädalat tagasi hakkas ta huvituma ronimisest. Asi sai alguse sellest, et ta asjatas nagu ikka lastetoas ja mina toimetasin köögis ning kui mõne aja pärast teda kontrollima läksin siis istus Piibe venna voodis - nari 2-l korrusel! Oli vaikselt end sinna üles munsterdanud ja ülimalt võiduka näoga sorteeris riiulist asju, mida venna oli ära pannud, et õde kätte ei saaks. Ja siis hakkas pihta üks igavene toolide peale ukerdamine. Mõnikord jääb köögis tooli peale ronides pea laua alla kinni, siis ta karjub koleda häälega kuni ma ta lahti päästan sealt ning siis ta turnib edasi. Lisaks avastas ta paar päeva tagasi, et kui lastetoas alguses tooli peale ronida ja sealt edasi väikese öökapi peale, siis saab istuda kummuti peal ning aknast välja vaadata. See on tema lemmiktegevus nüüd hommikuti - voodist välja, potile ja siis kui hea ja kerge olla, siis kibekähku akna peale maailma uudistama.
Paar nädalat tagasi panime kokku ka Piibe titeka söögitooli, sest ta lihtsalt ei püsinud seal. Ning rihmad olid tema jaoks ilmselt eriline piinamisviis. Lisaks tundus, et alati kui me ta söögitoolist poole söögi ajal välja tõstsime ning ta sammud venna tooli poole sammus siis seal toolil maitses söök talle paremini. Nüüd siis istubki pisike piiga suurel toolil suure laua taga ning paistab päris rahul olevat. Ausalt öeldes olen rahul ka mina - suure kobaka tooli saime eest ära ning ruumi on köögis kohe palju rohkem!
Juba nii mõnelgi teisipäeval on meie käsutuses ka meie pere auto. Ning mitte ühtki autopäeva ei ole me siiani raisku lasknud lihtsalt kodus passimisega - ikka käime ennast nii linna peal kui valla peal presenteerimas! Ja Piibele meeldib autosõit väga. Kui ta hommikul jookseb mul porgandpaljana eest ära ning ei taha pesema tulla või siis riidesse panna siis autosõidu mainimine on võlusõna. Vutt-vutt ollakse kohe välisukse juures valvel :).
Lisaks abistab see väike tegelane mind mõningates kodutöödes. Eriti armastab ta pesumasinaga seotud toiminguid - panen musta pesu masuinasse ning pärast kisub välja, aitab pesukaussi tassida ning pesu kuivama panna. Ning kui kauss on tühi, siis täitsa omaalgatuslikult viib pesukausi tagasi vannituppa. Mul ei ole kunagi nii abivalmist last olnud! :D

 Võidurõõmus preilna peale oma esimest ronimist venna voodis vildikatopsi revideerimas.




Ning muidugi on ta ka suur lobasuu ning vägagi häälekas...noh tegelikult on seda ju kõik meie pereliikmed, väljaarvatud issi. Igatahes seletab ta pidevalt omaette midagi üritab sõnu järele öelda ning mõnest sõnast on lausa arugi saada - hea kujutlusvõime korral!

Kiri Jõuluvanale

Riskin siin nüüd vahelejäämisega aga arvan, et Jõuluvanal võib abi vaja minna seega riputan üles ühe väikese poisi kirja.

Ehk siis väga-väga on edasiseks normaalseks eksisteerimiseks vaja Lego Hero Factory´eid (koodid 6283 ja 6221) ning Madagaskar 3 ja Vaprakese multikaid. Angry Birds´i klotsimängu tahetakse kah aga üks teine Jõuluvana abiline juba valmistab seda oma töötoas :P .

Aga perepilt kirja all on ju imeline, eksole!? :D

Juhtus selline asi...

Et kõik ausalt ära rääkida pean alustamma sellest, et tuli teade (kus siis veel kui mitte Facebookis), et Tanel Padar ja Tarvo Valm tulevad akustilise kontserdiga Kostivere Kultuurimõisa esinema. Loomulikult ostsime ruttu piletid ning organiseerisime vanaema lapsi vaata. Karl Erikul targu ei kõssanud asjast midagi.
Siis läksime Triibu ja Danni juurde nende pisikest imet Larat vaatama ning jutuhoos suutis suure suu ja kõva häälega emme mainida, et peagi kontserdile minek plaanis. Ning Karl Erik, kes muidu on täielik udu - ei tea midagi-ei kuule midagi- kuulis keset multikavaatamist kohe selle kontserdijutu ära ning hakkas kaasa lunima. Nii see lunimine ja nuiamine käis pea iga päev. Kuni kontserdi eelõhtul teatas emme (kõva ja kurja häälega), et emme ja issi tahavad vahel ka kahekesi kuskil käia. Kutt jäi vaikseks ning rohkem seda teemat ei maininud.
Järgmisel õhtul aga tuli koju selle pildiga

ning palus selle kontserdil Tanel Padarile anda. Noh...kui laps palub siis tuleb see ju ära teha, eksole? Kontserdile jõudes nägin kallist töökaaslast, kes on kah natuke süüdi, et see kontsert Kostiverre jõudis. Näitasin siis talle pilti ja kurtsin, et mul tarvis see Tanelile üle anda, kas ta oskaks mind kudagi aidata. Vastu sain küsimuse, et tahad kohe üle anda? No ja juba ma seal tema kannul ühte toakesse sisenesingi ning vastu vaatas herr Padar isiklikult. Rääkisin siis loo juurde ning andsin kenasti pildi üle. Lapse soov sai täidetud!
Ja kontsert oli täiesti fantastiline!!!

Sant värk

  Sandid olid ausad ning teenisid nänni auga välja.

  Meie oma Mart või siis sant.  

Juba aastaid on Karl Erik meid enne novembrikuud hakanud piinama mardijooksu jutuga. Kuidas tema muudkui minna tahab ja kommi tahab. Loomulikult ei olnud ta valmis lillegi liigutama, et need kommid välja teenida ja mina teda jooksma ei lubanud. Kui ikka sandiks minna, siis korraliku kavaga mitte jalalt jalale tammuma ja nina nokkima (kahjuks on selliseid aasta-aastalt muudkui rohkem ja rohkem :( ).

Noh, sel aastal õppis Karl Erik lasteaias ühe vägevalt pika mardilaulu selgeks ning naabripoistele andsin kah kurja käsu kätte, et midagi peab selgeks õppima. Nädal aega harjutamist, et kava selgeks saaks (rohkem käis küll lihtsalt jooks ja möll), ning 15 mintsa enne kamba kondama minemist panime kava kokku, harjutasime läbi ning läinud nad oligi!

Käisid ja laulsid ja esinesid mööda küla. Said kiidusõnu ja maiustusi ja kutt oli kohutavalt uhke kui tagasi jõudis. 

Kommid sõpradega jagatud valmis kohe ka plaan, et kadrisanti jooksma minna. Rääkisin küll, et selleks tuleb täitsa uus kava mõelda, ja teised riided jne jne. No kuidagi ei haakunud ta selle mõttega, tahtis lihtsalt oma hirmpikas mardilaulus mardid kadride vastu vahetada ja pidi käima küll. Nii me siis muudkui pea iga õhtu kemplesime, et kuidas tema tahab minna ja kuidas tal kava pole. Kuni paar õhtut enne kadrilaupäeva teatas issi, et kadrid on naised ja siis me peame talle naisteriided selga vaatama - asi oli otsustatud - TEMA küll naisteriideid selga ei pane ja Kadrisanti jooksma ei lähe! Oleks me vaid varem selle argumendi välja käinud - oleks pisarad ja mossitamised olemata olnud. Meil on kodus ikka matšomees! :D

Esimene lumi

Karl Erikule oli eile maha sadanud lumi selle aasta esimene aga Piibele elu esimene lumi, mida näha katsuda ning ka juba maitsta sai. Eile käis tuisus möllamas vaid Karl Erik, muidugi ebameeldivate tagajärgedega, mida peab nüüd ravima hakkama. Aga tänane hommik oli imeilus päikseline ning vaikne.

 Kelguga sõitmine meeldis Piibele hirmsasti.

 Karl Erik üritas igal võimalikul ja ka võimatul hetkel Piibele sarvi pähe teha.

 Kivi peal Piibele ei meeldinud. Või oli asi lihtsalt venna süles olemises.

 Meie oma "nagu postkaardi peal".

 Lumi ei paistnud lumi eriti muljet avaldavat. Riided olid seljas paksud ning tegid ta kohmakaks. Saabaste alga kogunesid lumapallid ning ta ei saanud normaalselt kõndida. Ta oli pidevalt käpuli ja kõhuli ning korra käis isegi näoli lume sees ära. Ja kuna ta selline suur oli siis ei jõudnud ka emme teda eriti süles kanda. Lisaks paistis päike silma ning kõik oli kohutavalt ere. Seega oli enamuse ajast Piibel näol üsna viril ilme. Naeratuse tõi näkku vaid kelguga sõitmine.

 Sügis veel ei loobu...

Karl Erik katsetas koos naabrionuga jää tugevust.

Rubriigist ´Pärle`

Kui Karl Erik 6-aastaseks sai haaras teda eriline kihk emmet aidata. Et nii suur poiss juba ja peaks kah midagi tegema. Avastas siis nõudepesu - no olgem ausad, kellele ei meeldi sooja vahuveega mässata (välja arvatud emmed, sest nad peavad seda liiga tihti tegema). Ühel päeval ta teatas juba hommikul, et tema tahab nõusid pesta. Aga sattus ikka nii, et küll ta oli õues või olid kraanikausis suured asjad, mida tal raske pesta. Saabus juba õhtu ning äkki oli kutt köögis ja muudkui lunis, et tema tahab nõusid pesta ja kas juba saab nõusid pesta. Lõpuks issi halastas talle ning hakati pesema (keegi peab juures seisma ning tuletama meelde, et vaht on vaja maha loputada ning aitama nõud restile kuivama panna, sest ta ise ei ulata). Nii nad siis seal pesid ja jutustasid ja korraks astus issi paar sammu kutist eemale ning siis küsis Karl Erik väga asjalikult: " Issi, kas kõik see mustus peab maha tulema?"
Pisarad tulid naerust silma...

Ja jälle sünnipäev...

Seekord saime siis lustida meie noorhärra sünnipäevapeol. Päris sünnipäev jäi nädala keskele ning seetõttu möödus see tagasihoidlikult - hommikul kell 7 oli äratus - kiired kallid ja musid ning kingituse üleandmine ning siis kähku riidesse ja autosse, et lasteaeda sõita. Seal ta siis nautis rühmakaaslaste tähelepanu ning õhtul kutsus sõbra Egerti külla, sest kingiks saadud Hero Factoryd oli tarvis kokku panna.

Sünnipäeval sai ka küünlaid puhutud ja pannkoogitorti söödud.

Ning varsti see päev läbi oligi ning algas laupäevase peo ootus.

Kuna sünnipäeva pidu oli plaanis pidada õues, siis eelmise nädala kõige külastatavam interneti lehekülg oli kindasti ilmateate leht :). Nädala alguse pool lubas laupäevaks lausvihma aga õnneks prognoos paranes ning laupäeva hommik teretas meid päikesepaistega!
Kurvaks tegi muidugi asjaolu, et päris palju külalisi kohale ei tulnud kuid need kes tulid said lustida täiega ning Karl Erikule meeldis oma sünnipäev kah väga.

 Pimesi inimese joonistamine meeldis lastele väga.

 Joonistati kohe mitmeid kordi ning alati tulid välja imelised olevused, kellel käed käed peast või siis jalad lõua alt välja kasvasid.

 Kõige pisematele toodud atribuutikat nautisid kõik väga, Puhhi majja mahtus ühekorraga sisse 6 mürgeldajat!

 Ka suured joonisatsid - muidugi võistlusena. Ning ei erinenud ka nende elukad laste omadest eriti.

 Suur magnet oli üle külaplatsi liuglev kiik, mõni laps ei saanudki sealt 3 tunni jooksul ära. Sõita said kõik, kes vähegi julgesid!

 Ja et emad-isad ei külmetaks lustivaid lapsi vaadates, siis me ei jootnud neile mitte soojendavaid ja joovastavaid jooke vaid panime võistlema - joosti ja tutvuti meie külaga ning söödi võidu šokolaadi!

 Mütsi-salli-kinnaste vahetus ning jooksuga šoksi sööma!

 Naabrinaine tegi Hero Factory tordi. Nägi hea välja ning maitses hirmus hästi. Olles viimastel aastatel külastanud päris palju erinevaid laste sünnipäevai on kõigil enamasti üks ühine tegur - lapsed ootavad torti ja siis võtavad oma tükkidest ampsu ning kaovad. Ja kõik need näritud torditükid maanduvad lõpuks prügikastis. Selle tordi puhul oli asi vastupidine, kõik söödi ära ning mõni küsis juurdegi!

 Wow!

Naabrionu tõstis Karl Eriku 6 korda taevasse!

Jääme ootama järgmist aastat ning lootma, et emme-issil ideed ei lõpe! :)

Ei aeg ei peatu, ei-ei.

Need laulusõnad kummitavad mind pea iga päev, sest aeg kohe kuidagi ei peatu ja näikse aina kiiremini minevat. Piibe Marie on kohe-kohe kuu aega 1-aastane olnud ning päevad on täis toimetamist ning uusi avastusi.
Tähtis sünnipäev möödus kenasti. Käis külalisi ja toodi kingitusi. Muidu aga oli päev nagu päev ikka - oma kindlate söögiaegade ning päevaunega. Eriline oli vast vaid see, et ööunele sai piiga tavaliselt hiljem, sest köök oli sumisevaid naabritädisid-onusid täis ning toad olid kisavaid naabripoisse täis. Pidu oli vägev ning jätkus ka peale pisipreili magama minekut.
Piibel on ka tekkinud juurde uusi sõbrannasid, need on küll temast oluliselt vanemad kuid viitsivad jännata ja mängida, seega on rahul nii Piibe kui emme, kes saab natuke rahus toimetada.
Toimus meil ka külapäev, kust Piibe väga aktiivselt osa võttis. Terve lõkkplats oli teda täis, muudkui vudis oma väikestel aga erakordselt väledatel jalgadel ühest otsast teise ning näppis inimeste söögitaldrikuid ja pistis peoga killustikku põske ning üritas ka võrkpallimängust osa võtta, patsutas igal vabal hetkel poni Blackyt ja lõi ühislaulmise ajal ringi keskel tantsu. Neli tundi agarat toimetamist murdis pisikese vaprakese varem kui tavaliselt ning öö oli kena ja rahulik ning emme-issi said naabrite seltsis pidutseda ning tantsugi lüüa.

 Meie 1-aastane

 Söömise stiilinäide

Issi tegi lapsele rõõmu

 Käisime Tartus mänguasjamuuseumis

Ka Jääaja Keskust külastasime

 Külapäeval - tädi Jaanika kinkis Piibele toreda kiisu, mida ei saa kuidagi käest panna

 Kui kõik laulavad siis Piibel on tarvis massist eralduda ning hoopis tantsida

 Õde-venda vaatavad õhtul telekat

Eile hommikul ronisin varem voodist välja ning jätsin nohiseva preili veel magama. Toimetasin vaikselt ja ajasin vannitoas omi asju, aeg-ajalt käisin piigat vaatamas. Kuni ühel hetkel vannitoast väljudes seisi preilna magamistoa uksel jalad harkis ja naeratas mulle vastu. See oli siis esimene kord kui ta kõrgemalt pinnalt ise alla tuli ja mitte kukkudes vaid ikka niiviisi õigesti. Ning nüüd ta muudkui ronib agaralt voodile ja diivanile ning kui seal igav hakkab siis lükkab aga pepu ette ja taganeb kenasti alla. Taas uus oskus. Ka aru saab juba üsna kenasti kõnest ning söögilauas suudame isegi dialoogi arendada. Sööma tuleb rõõmuga (vastupidiselt oma vennale) ning ka magama läheb heameelega (samuti vastupidiselt oma vennale). On lihtsalt üks tore ja mõistlik laps.

Kuu veel jäänud...

Juunikuus, ehk siis Piibe 10. elukuul, toimus nii mõndgi selle pisikese preili arengus. Hüpped suureks saamise poole sai tehtud seitsmepenikoorma saabastega.
Juba paar nädalat ei tahtnud Piibe kuidagi tavapärasel ajal oma teisele päevaunele jääda, ikka lükkus see tunnikese võrra edasi ning seda tegi siis loomulikult ka öine uni ning emme oma tegemised jäid juba puhta südaöö peale. Seega võtsime kätte ja panime Piibe vaid üheks korraks päeval magama. Emme oli muidugi naiivitar ja mõtles, et kui laps varem tegi 2x1,5 h, siis peaks ta ühe unega tegema 3 tundi korraga - hea pikk uni, et oma toimetustega ühele poole saada. Aga Piibe leidis, et 1,5 unest talle piisab ning nii nüüd ongi. Aga see-eest kukub õhtuti voodisse nagu kivi ning magab kenasti hommikuni.
Noh ja lõpuks hakkasid end taas liigutama ka igemete sees tukkuvad hambad, praeguseks on kahele olemasolevale lisandunud veel 2 ning üks juba kumab taas igeme all. Muidugi on öösel seetõttu natsa virinat aga Kamistad on emme sõber ning laseb perel magada.
No ja siis muidugi see kõikse suurem asi - Piibel oli väga võidukas võidupüha, sest ta tõusis sel päeval jalgele. Kui varem oli ta juba mõned nädalad katsetanud kõndimist ning tatsas vahel üle terve toagi siis suurema osa ajast oli ta siiski käpuli. Kuid nüüd liigub neljakäpakil meil veel vaid kass. Piibe on suur ja tubli ja muudkui tatsub ringi.
Siis on lisandunud mütsi pähepanemise oskus. Seda kõikvõimalike riideesemete pähepanemist on ta harrastanud juba mõnda aega, kuid nüüd läks üle mütsidele ning venna ja issi suured nokamütsid saab ta endale ilusti ise pähe ning siis patseerib uhkelt ringi.
Kui alles oli aeg, mil Piibe õues käies oli kogu aeg kärus ning vahtis ringi, siis nüüd on see tema jaoks tõeliselt piinav seal kinni istuda. Nii ta siis hoopis kõnnib - üsna pikki maid nii pisikese inimese kohta. Ja liivakast on leidnud tähtsa koha tema elus ning ristikhein, sest seda ei kisu emme käest ära vaid lubab ka suhu panna.
´Ei´ tähendusest saab kenasti aru, raputab sinna juurde peadki kaasa kuid jätab sellest ´ei-st´ siiski pigem välja tegemata. Venna tunneb kaugelt ära ja kriiskab läbilõikavalt üle terve küla tervituse märgiks. Vennat ta üldse paistab jumaldavat ning õnneks venna vahel ikka leiab oma kiirete toimetuste kõrvalt ka õe jaoks aega ning teeb talle totraid hääli ja nägusid, et õeke siis laginal naerda saaks.

üks päev

                                                                        Naeruhoos

                                                                       Mänguhoos

                                                                    Mõtisklushoos

                                                                            Jutuhoos

                                                                         Söögihoos



                                                              Oli mul, oli mul sünnipäev
                                                              seda ei juhtu iga päev.
                                                              Käis mul külalisi igat sorti
                                                              pakuti ka mitut torti!

 Ühel esmaspäeva hommikul oli Piibest saanud Piibe Ükssilm. Tuleb välja, et sääsed meite preiliga kohe kuidagi ei klapi.

 Päevad läbi käib mööda tuba üks rallimine. Piibe harjutab kõndimist - väsimatult ühest seinast teise ja siis jälle tagasi. Ja ma siin kordan talle, et kiiret pole aga venna hakkas 10-kuuselt kõndima - ei mingit survet!

 Vahel tahaks joosta ning siis kaob tasakaal ja toimub põlvede või pepu kohtumine põrandaga.

Ning vahel on vaja laulu-kutsa saba hammustada...

Esmaspäeval käis suvi läbi.

 Karl Eriku parima sõbra, Egerti, Crocsid maitsesid kohutavalt hästi!

 Pall sai kah üle lakutud, sest mida muud selle palliga siis veel teha saab?!

Ning uue ja suvise kleidi üle sai rõõmustatud - nii mõnus oli olla! Ainult et sääsed rikkusid rahu ning tikkusid kallale.

jätkujutt

Eelmisel neljapäeval käisin Karl Eriku lasteaias arenguvestlusel. Poiss nagu ponks! Väga hästi arenenud - loeb, arvutab, füüsiliselt aktiivne (spordipäeval võitis oma rühmas 20 m jooksus ja palliviskes esimese koha ning kaugushüppes kolmanda) ja muidu tubli ja asjalik. Aga aeg-ajalt on pea laiali otsas ning unustab kiiresti, mida tegema peab, sest tal on enamasti mitu asja korraga käsil - aga nagu õpetaja ütles - "see on koleeriku puhul täiesti normaalne". Ausalt öeldes ehmatas see mind hetkeks. Minu laps ja koleerik? Koju jõudes ei andnud asi rahu ning asusin selle temperamenditüübi kohta infot otsima. Ning nagu eelnevast postitusest näha, siis ka leidsin. Ja loomulikult olen ma seda kõike ka kunagi 11-12 aastat tagasi psühholoogialoengutes õppinud kuid egas pea prügikast ole - viimasel ajal on lisandunud muud pahna ning vanad teadmised välja tõrjunud. Aga see selleks. Kui ma olin mitu korda koleeriku kohta käiva materjali läbi töötanud siis ma tundsin tohutut kergendust! Mitte meie ei ole lapsevanematena ebaõnnestunud, vaid meie lapse temperament lihtsalt on selline! Kui ikka tahab midagi ise teha ning me keelame siis ta teeb selle ikkagi ära - tugev isiksus lihtsalt. Ja samas ei ole ju põhjust nuriseda - nagu öeldud, väga hästi arenenud, heasüdamlik ja hooliv. Lihtsalt tugev peab olema - nõrkadest rullib ta kiiresti üle. Ei on ei, mitte ei tea, ei tohi on ei tohi, mitte võibolla jne.
Ja loomulikult tuli selle kõigega seoses silme ette Joosep Toots meie sajandi filmist. Kõige ehtsam koleerik. Ega Karl Erik palju alla jää ning kindlasti on meil tulevikus palju asja kooli mingeid jamasid klaarima jne. Aga lohutab teadmine, et Tootsist sai asja - siis peab ju ka meie poisist lõpuks tubli mees kasvama!

Koleerik

Järgnev jutt on ühest meie pereliikmest. Vihjeks võin öelda, et kass see ei ole.

Koleerik astub kannaga tugevalt maha. Koleerik on "mina-ise" tüüp. Tema kuum veri voolab kiiresti, pea on tihti kuum ja higine, liigutused kiired, käed vahetpidamata liikumas. Kooli algaastail paistab, et need õpilased on nõrgad ega saa kooliskäimisega hakkama. Paljud koleerikud saavad juhtideks, nad oskavad eraldada olulist ebaolulisest, on ausad ja õiglased ning võimeliselt objektiivselt mõtlema.

Temperament väljendub kõikides tegevustes: joonistamises, voolimises, küpsetamises…

Värvimisel valib koleerik punase tooni, see väljendab aktiivsust. Koleerik torkab silma õlgadega kirjutamise poolest, ta ei salli ebaõnnestumist, on kriitiline. Tasakaalustamiseks tuleb tal lasta suurt liikumist vajavat tööd teha. Talle meeldib värvida suuri pindu, tal on hea perspektiivitunne ja tähelepanu, ta on hea välismaailma edasiandja. Edu puhul tuleb teda asjalikus toonis kiita.

Temperamendikasvatuse põhimõte: vasta samale samaga! Suurim viga on võidelda temperamendi vastu.

Koleerik tunneb endas jõudu. Ta tunnistab vaid võimeid ja jõudu ning ootab neid ka õpetajalt. Teda pole vaja puudutada, ta ei vaja hellust, ta tahab õpetajat imetleda ja austada. Niinimetatud vabakasvatus sobib talle kõige vähem, sest see tähendaks tema hooletusse jätmist. Kui esimene võitlus on läbi vajab ta tunnet "meie kaks tugevat"; teda on vaja tunnustada stiilis "no-sina-saad-loomulikult-hakkama". Koleerikule tuleb usaldada töid, mis nõuavad organiseerimist, liikumust. Liiga rasket ülesannet anda ei tohi sest koleerik ei talu ebaõnnestumisi. Ebaõnnestumise korral tuleb talle selgitada, et see ei olenenud temast. Koleeriku eneseväärikust tuleb kaitsta, sest endas pettumine on halvim, mis koleerikuga juhtuda võib. Ka koleerik ise ei kiida teisi. Kui õpetaja ei ole koleerikule ideaal võib tema maailm puruneda. Õnnelik on ta siis kui vajub väsinult toolile. Rahutule koleerikule tuleb anda jooksmist sisaldab ülesanne. Kui ägedusele tuleb vastata ägedusega siis raevutsevale koleerikule ei tohi eales vastata raevuga. Raevu korral aitab ainult flegmaatiline rahu. Kui lillevaas ümber paisati piisab ütlusest: "Näe, ajasid vee maha!" Koleerik pole raevus võimeline olukorda mõistma. Alles järgmisel päeval rahunenuna suudab ta kõike analüüsida. Nüüd on vaja jõudu ja ausust et juhtunust üle olla. Koleerik ei tunneta enam oma nõrkust, vaid jõudu ja julgust selle loo hindamisel.

Draama ja näitekirjandus sobivad koleerikule, tegutsemist kajastavad verbid, käskiv kõneviis.

Kui õpetaja räägib muinasjuttu olgu tekst täis tegevust. Ka tegevused võiks jaotada nii, et kui on vaja julgeid otsuseid, kritiseerimisoskust, siis koleerikutele.

Koleerik on keevaline ja tormakas isiksus. Teiste inimestega suheldes reageerib ta väga ägedalt üsna tühistele asjaoludele. Vaieldes püüab teistest üle kõnelda, ägestub ja läheb endast välja. Tööd teeb väga energiliselt, pühendades end jäägitult antud tegevusele. Oma rohket energiat ei jaota ta ühtlaselt, väga aktiivsele ja energilisele tegutsemisperioodile järgneb lühem mõõnaperiood, mil koleerik on tülpinud ja väsinud. Energilise loomuse tõttu võtab ta rohkem ülesandeid kui täita suudab, töötab üle ja langeb masendusmeeleollu.

Ivan Pavlov arvas, et koleerilise temperamendiga inimese tegevuses ja elamustes võib märgata tsüklilisust. Tundes jõu ja energia ületulva, andub ta kergesti mõnele üritusele, laseb end tervenisti kaasa haarata, on valmis ületama ja tõepoolest ületabki mistahes raskusi ja takistusi teel eesmärgile. Sealsamas aga on jõud otsas, kaob usk oma võimetesse ja saabub "molutamismeeleolu". Koleerilist tüüpi indiviidi tahe on tormakas, ta võib oma tegevusega luua väga pingelise olukorra. Ta on ohjeldamatu, kannatamatu ja äge. Teiste inimestega suheldes võib ta väga ägedalt reageerida tühistele asjadele. Vaieldes püüab ta teistest üle kõneleda, ägestub ja läheb endast välja. Koleeriku põhiliseks puuduseks on mitteküllaldane enesevalitsemine.

9-kuune tibin

Piibe on meil juba tubli nädalake harjutanud 9-kuuseks olemist. Mida see siis tähendab meie jaoks - üha rohkem kõlab plikale suunatud "ei"-sid. Mida ta kangekaelselt eirab või siis mille peale ta naerma hakkab ning veel rohkem keelatud tegevusega üritab jätkata.
Tihedalt toimuvad tasakaalu harjutused - tibi laseb mõlema käega tugedest lahti ning seisab täitsa ise. Köögisahtlid vuhisevad pidevalt lahti ning muidugi leiab ta neist üles just need relvad, mida ta puutuda ei tohiks. Seega käib meil kerge kolimine - kõik alt kuhugi üles, kus aga ruumi on.
Kuna meie maja ümber askeldavad juba paar nädalat võõrkeelt kõnelevad valjuhäälsed onud, siis rõdul magamisest ei tule kohe midagi välja. Samuti ei taha tibin voodis päevasel ajal magada. Niisiis treenib emme oma jalalihaseid (mis aeg-ajalt hirmsalt valutama kipuvad) ning kärutab iga päev 2x1.5 tundi mööda küla ringi. Kuna suure osa päevast peab väljas olema ning miskit kodus teha ei jõua siis emme üritab kärutamisest ikka treeningu teha, et õhtul ei peaks end taas tunniks kodust välja ajama ning liikuma minema. Raske on, aga laps saab vähemalt rahulikult magada ning riided sobituvad kah natsa paremini juba selga :).
Ka võõrastamine käib Piibel täie hooga - ntx naabritädisid, kes teda varem hoidnud on ning kelle jaoks alati üks ilus naeratus varuks oli põrnitsetakse äärmiselt kahtlustava näoga ning no kui keegi peaks talle veel näpu külge julgema panna siis on kisa lahti. Samas akna taga ringi toimetavatele ehitusonudele demonstreerib ta küll äärmiselt ilusat ja laia naeratust - nii väike ja juba tõeline naine :).
Ja muidugi käib täie hooga emme küljes kinni rippumine. Mööda emme jalga on vaja muudkui üles kribada ning siis seal võdiseda ja kriisata ja vajadusel ka nutta, peaasi et sülle saaks. No ja enamasti saab kah.
Kiisust on jätkuvalt tohutut rõõmu ning vahel saab emme paar sekundit vabadust, et nt sokid jalga tõmmata või klaas vett juua kui kiisu juhtub mööda minema. Paar korda on Piibe ka kiisult küünega saanud aga tundub, et see ei vähenda rõõmu ja mõnu, mida pakub oma pisikeste ilaste sõrmekeste surumine kiisu karvadesse ning siis tõmbamine...

                                        Niiet Piibe on tegus, Piibe on armas ja Piibe on asjalik.

...siis kui kodus jääb vaikseks...

Rahajuttu

Kui Karl Erik 2-aastaseks sai ning emme tööle siis hakkas meie peres kõlama ka pidevalt rahajuttu. No ikka ju laps küsis, et miks emme või issi tööle peavad minema ja siis muudkui selgitasime, et ikka selleks, et tupsukesele mänguasju osta. Aastad läksid ja selgituste hulka hakkasid ilmuma ka sõnad - elekter, küte, toit ja vesi ning riided. Seda on Karl Erikule korduvalt räägitud kuid nagu ikka on kõik kui hane selga vesi. Sest tema jahvatab kogu aeg milliseid LEGOsid tal väga vaja saada on. Õnneks teeb ta piisavalt palju pahandust, seega saame karistuse põhjuseks tuua ning talle kõike mitte osta.
No aga nüüd on hakanud kutil hambad vahetuma. Juba teine tuli ära ning loomulikult oodatakse hambahaldjalt raha. Omal ajal olid vaid päkapikud sellised müstilised olevused kes kommi tõid nääride eel. Praeguse aja laste jaoks on lisandunud veel toredaid tegelasi kes kõik midagi toovad. No nagu hambahaldjaski - ja sellest olevusest sai poiss teada lasteaiast. Ning kuidas me ütleme, et ja kallis, Kostivere lastel käib hambahaljas aga ümberkaudsetesse küladesse ta kahjuks ei tule... Ja hambahaldjas ei too kommi vaid suisa sularaha. Krooniajal oleks ta ilmselt toonud 1 krooni nüüd aga hoiaks kutt ilmselt väevõimuga hambaid suus kinni kui hambahaldjas vaid 10 senti peaks tooma. Ikka 1 eurot vaja. Esimese hamba puhul ta lootis salamisi, et haldjas toob talle 5 eurot... Ja siin ei ole rahajutust kasu, sest selle raha vahetab ju hamba vastu hambahaldjas mitte ema või isa. Jääb vaid üle rõõmustada, et meie maal see lihavõttejänkude levik ei ole massiline olnud ning ei pea õue täis peitma šokolaadist mune ning siis neid otsima minema, sest meie kutt kohe kindlasti otsida ei viitsiks, selle töö peaksime meie issiga ära tegema, et tema rahus siis pugida saaks.
Aga rahajuttu me ikka räägime edasi, et kuhu see kulub ja kuidas emme ja issi kah igasuguseid asju tahaks ja üldse, et mis elus tähtis on. Äkki lõpuks kui suureks saab ikka jääb midagi meelde...???

8 kuud

Piibe Mariel täitus täna 8 elukuud. Ilm on kohutavalt talvine, lund paksult ning naabrite akna all seisab laua üks suur ja uhke lumememm.

Piibel aga on oma kõrge ea juures kogu aeg kiire. Tuiskab mööda elamist ringi - ühest toast teise - ja otsib mida saaks suhu pista. Üldjuhul on põrandad ja alumised riiulid puhtad kuid vahel on ikka Karl Erik midagi vedelema jätnud või siis emme unustanud kapinurgale miskit põnevat. Ja kööki tasub alati rünnata, soovitavalt vaikselt, sest siis on võimalik ka kassisööki näppima pääseda!
Selili Piibe end naljalt panna enam ei lase, hakkab kohe väga kõvahäälselt ja solvunult protestima - ega ta mingi titt ju enam pole. Seega on mähkmevahetus enamasti tülikas. Potil käib ning suure osa kehast väljatulevast kraamist saab ka potti poetatud.
Üldiselt on kõige mõnusam olla püstiasendis. Viimaste päevade lemmikuks on saanud koristamine tolmuimejaga. Selle najale saab end püsti vedida ning siis vaikselt edasi tatsata. Ka soe õhk mis tolmuimejast näkku tuleb on mõnus.
Loomulikult on ka süles kohutavalt mõnus olla. Eriti emmet patsist tirida ning siis seda patsi endale suhu toppida. Emme teeb alati siis nii naljakat häält, mis kohe kisub juukseid uuesti suhu toppima. Samas on süles juba ka piisavalt igav. Sinna on tore saada aga samas siis tahaks kohe sealt ka minema saada - elu on nii huvitav ning ei tohi ometi elamata jääda!
Magamine on üldjuhul nõrkadele. Aga vahel ju võib kah kui emme kaisus on või siis kärus kui emme nagu hullumeelne mööda küla kindlas tempos ringi kablutab - ning loomulikult vaikuses, sest nii kui häält teha on midagi põnevat toimumas ning magada pole aega.
Söömine läheb juba päris hästi - hommikul ja õhtul saab putrusid puuviljapüreega ning lõunal antakse juurikapüreesid lihaga - vahel oskab emme päris head lobi teha aga vahel ikka on suu kinni liimitud. Kõige paremat kraami kannab emme jätkuvalt endaga kaasas aga väga tihti seda enam ei anta.
Mänguasjad on lahedad - eriti sellised mis kolisevad, sest patsutamine ja kolistamine tulevad hästi välja ning tekitavad head tuju. Ka telekas on lahe - eriti reklaamid.
Vesi meeldib siiamaani, kuid vanni eriti teha ei saa, sest vannis mõnulejat ei ole - on ju sealgi tarvis end püsti vedida - mis neist jalgadest ikka leotada, seetõttu peseme kiiresti kraanikausis.
Kõige vahvam asi siin kodus on kiisu! Kahjuks ei meeldi kiisule eriti Piibe. Ilmselt võib põhjuseks olla mitu peotäit karvu, mida Piibe on kassilt välja tõmmanud...
Aga kui Piibe kiisut näeb siis ta hakkab alati rõõmsalt kriiskama ning kui küsida "Kus kiisu on?" siis vaatab Piibe kiiresti akna poole, sest tavaliselt on kiisu aknalaua peal.
Hüpata meeldib, kiikuda meeldib lausa arutult. Elada meeldib!