Koleerik

Järgnev jutt on ühest meie pereliikmest. Vihjeks võin öelda, et kass see ei ole.

Koleerik astub kannaga tugevalt maha. Koleerik on "mina-ise" tüüp. Tema kuum veri voolab kiiresti, pea on tihti kuum ja higine, liigutused kiired, käed vahetpidamata liikumas. Kooli algaastail paistab, et need õpilased on nõrgad ega saa kooliskäimisega hakkama. Paljud koleerikud saavad juhtideks, nad oskavad eraldada olulist ebaolulisest, on ausad ja õiglased ning võimeliselt objektiivselt mõtlema.

Temperament väljendub kõikides tegevustes: joonistamises, voolimises, küpsetamises…

Värvimisel valib koleerik punase tooni, see väljendab aktiivsust. Koleerik torkab silma õlgadega kirjutamise poolest, ta ei salli ebaõnnestumist, on kriitiline. Tasakaalustamiseks tuleb tal lasta suurt liikumist vajavat tööd teha. Talle meeldib värvida suuri pindu, tal on hea perspektiivitunne ja tähelepanu, ta on hea välismaailma edasiandja. Edu puhul tuleb teda asjalikus toonis kiita.

Temperamendikasvatuse põhimõte: vasta samale samaga! Suurim viga on võidelda temperamendi vastu.

Koleerik tunneb endas jõudu. Ta tunnistab vaid võimeid ja jõudu ning ootab neid ka õpetajalt. Teda pole vaja puudutada, ta ei vaja hellust, ta tahab õpetajat imetleda ja austada. Niinimetatud vabakasvatus sobib talle kõige vähem, sest see tähendaks tema hooletusse jätmist. Kui esimene võitlus on läbi vajab ta tunnet "meie kaks tugevat"; teda on vaja tunnustada stiilis "no-sina-saad-loomulikult-hakkama". Koleerikule tuleb usaldada töid, mis nõuavad organiseerimist, liikumust. Liiga rasket ülesannet anda ei tohi sest koleerik ei talu ebaõnnestumisi. Ebaõnnestumise korral tuleb talle selgitada, et see ei olenenud temast. Koleeriku eneseväärikust tuleb kaitsta, sest endas pettumine on halvim, mis koleerikuga juhtuda võib. Ka koleerik ise ei kiida teisi. Kui õpetaja ei ole koleerikule ideaal võib tema maailm puruneda. Õnnelik on ta siis kui vajub väsinult toolile. Rahutule koleerikule tuleb anda jooksmist sisaldab ülesanne. Kui ägedusele tuleb vastata ägedusega siis raevutsevale koleerikule ei tohi eales vastata raevuga. Raevu korral aitab ainult flegmaatiline rahu. Kui lillevaas ümber paisati piisab ütlusest: "Näe, ajasid vee maha!" Koleerik pole raevus võimeline olukorda mõistma. Alles järgmisel päeval rahunenuna suudab ta kõike analüüsida. Nüüd on vaja jõudu ja ausust et juhtunust üle olla. Koleerik ei tunneta enam oma nõrkust, vaid jõudu ja julgust selle loo hindamisel.

Draama ja näitekirjandus sobivad koleerikule, tegutsemist kajastavad verbid, käskiv kõneviis.

Kui õpetaja räägib muinasjuttu olgu tekst täis tegevust. Ka tegevused võiks jaotada nii, et kui on vaja julgeid otsuseid, kritiseerimisoskust, siis koleerikutele.

Koleerik on keevaline ja tormakas isiksus. Teiste inimestega suheldes reageerib ta väga ägedalt üsna tühistele asjaoludele. Vaieldes püüab teistest üle kõnelda, ägestub ja läheb endast välja. Tööd teeb väga energiliselt, pühendades end jäägitult antud tegevusele. Oma rohket energiat ei jaota ta ühtlaselt, väga aktiivsele ja energilisele tegutsemisperioodile järgneb lühem mõõnaperiood, mil koleerik on tülpinud ja väsinud. Energilise loomuse tõttu võtab ta rohkem ülesandeid kui täita suudab, töötab üle ja langeb masendusmeeleollu.

Ivan Pavlov arvas, et koleerilise temperamendiga inimese tegevuses ja elamustes võib märgata tsüklilisust. Tundes jõu ja energia ületulva, andub ta kergesti mõnele üritusele, laseb end tervenisti kaasa haarata, on valmis ületama ja tõepoolest ületabki mistahes raskusi ja takistusi teel eesmärgile. Sealsamas aga on jõud otsas, kaob usk oma võimetesse ja saabub "molutamismeeleolu". Koleerilist tüüpi indiviidi tahe on tormakas, ta võib oma tegevusega luua väga pingelise olukorra. Ta on ohjeldamatu, kannatamatu ja äge. Teiste inimestega suheldes võib ta väga ägedalt reageerida tühistele asjadele. Vaieldes püüab ta teistest üle kõneleda, ägestub ja läheb endast välja. Koleeriku põhiliseks puuduseks on mitteküllaldane enesevalitsemine.