jätkujutt

Eelmisel neljapäeval käisin Karl Eriku lasteaias arenguvestlusel. Poiss nagu ponks! Väga hästi arenenud - loeb, arvutab, füüsiliselt aktiivne (spordipäeval võitis oma rühmas 20 m jooksus ja palliviskes esimese koha ning kaugushüppes kolmanda) ja muidu tubli ja asjalik. Aga aeg-ajalt on pea laiali otsas ning unustab kiiresti, mida tegema peab, sest tal on enamasti mitu asja korraga käsil - aga nagu õpetaja ütles - "see on koleeriku puhul täiesti normaalne". Ausalt öeldes ehmatas see mind hetkeks. Minu laps ja koleerik? Koju jõudes ei andnud asi rahu ning asusin selle temperamenditüübi kohta infot otsima. Ning nagu eelnevast postitusest näha, siis ka leidsin. Ja loomulikult olen ma seda kõike ka kunagi 11-12 aastat tagasi psühholoogialoengutes õppinud kuid egas pea prügikast ole - viimasel ajal on lisandunud muud pahna ning vanad teadmised välja tõrjunud. Aga see selleks. Kui ma olin mitu korda koleeriku kohta käiva materjali läbi töötanud siis ma tundsin tohutut kergendust! Mitte meie ei ole lapsevanematena ebaõnnestunud, vaid meie lapse temperament lihtsalt on selline! Kui ikka tahab midagi ise teha ning me keelame siis ta teeb selle ikkagi ära - tugev isiksus lihtsalt. Ja samas ei ole ju põhjust nuriseda - nagu öeldud, väga hästi arenenud, heasüdamlik ja hooliv. Lihtsalt tugev peab olema - nõrkadest rullib ta kiiresti üle. Ei on ei, mitte ei tea, ei tohi on ei tohi, mitte võibolla jne.
Ja loomulikult tuli selle kõigega seoses silme ette Joosep Toots meie sajandi filmist. Kõige ehtsam koleerik. Ega Karl Erik palju alla jää ning kindlasti on meil tulevikus palju asja kooli mingeid jamasid klaarima jne. Aga lohutab teadmine, et Tootsist sai asja - siis peab ju ka meie poisist lõpuks tubli mees kasvama!