Juhtus nii, et sain Triibult ja Kat´ilt sünnipäevakingituse, mis tähendas mingit ajaveetmist nendega - noh, sellist naistekat. Kuna lubati, et see tuleb kunagi suve jooksul siis alguses ma väga ei muretsenud, juuni alguses tundus suvi ikka väga kaugel:). Aga külm juuni ja kuum juuli kihutasid vuhinal must mööda ning augusti esimesel nädalavahetusel oli see üritus käes.
Algul kui mind teadmatuses hoiti, et kuhu minek ja mida tehakse, siis ausaõna ma kaalusin päris tõsiselt ka haigeks jäämis....aga loomulikult sellist kuumade ilmadega ei olnud see võimalik.
Ja 6. augusti hommikul oli Triibu oma punase putukaga mu ukse taga ja ladusime auto pagassi mu kraami täis ning kimasime Rakvere poole, et Kat´iga kokku saada.
Rakveres sai natuke venitatud ja plaane tehtud, olgem ausad, korra lipsas huulilt ka see, et äkki ikka ei lähekski kuhugi vaid võtaks hoopis AquaSpa´s toa ning vedeleks seal. Paraku pidime siiski sellest loobuma - meid ootas Narva-Jõesuu!
Kui nüüd päris ausalt kõik ära rääkida, siis kõik meie reisi viltuvedamised algasid sellest, et me ei leidnud Rakveres Selverit üles. St. silt oli ning ühel hetkel me seda hoonet ka nägime korraks elumajade vahel aga me sõitsime ühesuunalisel tänaval ning ükskõik kuhu me sealt ära keerasime olid mingit tupiktänavad. Ja siis me leidsime, et nõme oleks terve nädalavahetuse Rakveres Selverit jahtida ja küll tee peal veel poode tuleb.
Linnapiirilt leidsimegi poe ning täiendasime varusid ning siis pistsime ida poole kimama. Loomulikult oli Triibu terve listi koostanud erinevatest vaatamisväärsustest, kuhu me oma reisil peaksime sisse põikama. Aga ausalt öeldes ei jõudnud me alguses küll kuhugi - silte ei olnud ja kaardilugeja tagaistmel ei olnud eriti tasemel:). Ainult ühes väikeses kohas, mille nime ma enam ei mäleta, istus ühe hoone ees terve kari mehi - kõik tumesinistes tunkedes ja pidasid siestat. Jummel kus minu vallalised kaaslased hakkasid karjuma ja lehvitama....:)
No ja siis kui olime juba nii 5-st vaatamisväärsusest mööda sõitnud leidsime lõpuks Malla mõisa.
Tegime tiiru ümber maja ning siis autosse istudes ning mõnisada meetrit sõites tuli välja, et meie auto üks rehv on puru.
Kolm õrna naisterahvast seisid keset põlluvahelist teed, keset pärapõrgut, ning loomulikult ei suutnud teha muud kui naerda. Lõpuks saime aru, et naermisega olukord ei lahene ning Triibu ja Kat asusid rehvi vahetama, minule jäi olukorra jäädvustaja oluline roll. Kokkuvõttes võib öelda, et aega läks aga asja sai. Asusime taas teele kipaka varurehviga, millega sai sõita vaid 80ga, nii et isegi rekkad kimasid meist hiljem mööda....
Sõitsime mööda väikseid ja kõrvalisi teid, kuhugi me eriti jõudnud, sõitsime lihtsalt kas mööda või keerasime vasakule. Lõpuks õhtuks aga suutsime end siiski Narva-Jõesuusse vedada. Meie ööbimiskohaks oli Mereranna hostel kus registratuuris oli väga tore vene keelt kõnelev papi. Ma ei hakka kirjeldama meie õhtut Narva-Jõesuus restoranis Famagusta, ütlen vaid, et alguses oli see oli meeleolukas ning pärast me sõna otseses mõttes põgenesime sealt. Jõudes meie tuppa hostelis saime me küll toaukse õnneks lahti kuid võtit me enam kätte ei saanud, lukk oli lihtsalt katki. Niisiis, Kat ja Triibu maadlesid kell 1 öösel ukseluku ja võtmega, mina mõtsin end kasulikuks teha ja värsket õhku (nii palju kui seda sel suvel üldse oli) tuppa lasta. Õhku ei tulnud aga üks suur ja sumisev vaablane passis küll rõduukse taga ja lipsas kohe sisse. Niisis jahtisin mina mõnda aega vaablast, kelle ma lõpuks ka edukalt tagasi õue toimetasin. Selleks ajaks said ka tšikad selgeks, et võtit me kätte ei saa ja ust lukku kah mitte. Registratuurionu lubas, et temast ei pääse keegi mööda meie und rikkuma, niisiis jätsime võtme väljaspoole ust ning seestpoolt kaitsesime ennast tooliga, mille panime ukse ette:) Ja rampväsinutena me unehõlma vajusimegi.
Järgmine päev tõi enesega kaasa kuumarekordi ja meie reisisime edasi Narva poole, et külastada kindlust. Sealt leidis Kat kaks kena eesti poissi, kes nö. apteekrid olid. Juttu jätkus kauemaks ning ka head söögikohta teadsid nad soovitada - tore muidugi, et mei jätkus taipu seda neilt üldse küsida, muidu oleksime tõenäoliselt kuskil mäkis lõpetanud. Lõpuks kui kõhud olid pelmeene täis asusime tagasiteele Eestisse:) Ja me sõitsime, ja me sõitsime, ja me sõitsime. Peatusi me enam ei teinud, kuigi eelmine päev lubasime, et kõik kohad mis nägemata jäid, vaatame üle tagasiteel. Õnneks saabus Rakvere kiiresti, sest Narvas lasime ka katkise rehvi ära parandada ning Triibu tegi eelmise päeva venimist tagasi ning sõitis kõigist mööda oma pisikese punase putukaga.
Igatahes oli reis võimas. Ei tea kas ma luurele nende tšikadega läheksin (asi pole usalduses, vaid selles, et ei suuda vait olla ning naermata olla, st. avastataks meid kiiresti) aga samalaadsele reisile kindlasti. Aitäh tüdrukud!
