Mul on puhkus. Üle pika-pika aja. Noh puhkuse algus oli ikka selline klassikaline - kogu elamine korda ja pesumasin muudkui undas ja aknad sai lõpuks puhtaks - pärast oli päike kohe kuidagi soojem ja eredam. Ja siis tuli laiskuseuss. Siis ma vedelesin ja lugesin ja magasin ja küpsetasin...Eile võtsin siis end lõpuks kokku ja vedasin välja kõndima loodus näis helgem isegi päike võitles end pilvede vahelt piiluma. Ja nii ma siis sellele porisele ringile läksin, oi ma olin enda üle uhke. Ja lõpuks tasus kõik end veel kuhjaga ära - heinamaa peal nägin kahte rebast hiiri püüdmas. See oli selline tõsiseslt helge hetk ja nägu venis kohe ise naerule, see kuidas nad minust välja ei teinud ja muudkui hüppasid ja siis natuke aega kugistasid. Mis tuletab meelde, et meie vanapaks Tšambu on kah lõpuks täisvereliste kasside ridadesse astunud, nüüd ta juba teab mida hiirtega teha. Kui veel eelmisel aastal vedas ta igasuguseid elukaid meile uste taha - poolikuid sisalikke hiiri jne siis sel hooajal on ta aru saanud et need asjad on söömiseks. Võibolla on see elutarkus tulnud talle sellest, et hoolimata igasugu hõrgutavatest kassikonservidest, mida me talle koju kokku tassime, maitseb ta mõnda vaid keeleotsaga ning ülejäänu laseb südamerahuga halvaks minna. No ja egas me siis lollid pole, me lihtsalt ei osta ja ei pane talle süüa enam. Noh ja kui kõht ilgelt tühi on siis ju sööd hiirt kah...džunglistaarid sõid vaklasid ja prussakaidki...asi see nüüd kiskjal ühte pehmet sooja elujõust pakatavat hiirt siis süüa pole :).Niiet meie kass oma 8 eluaasta juures kassistus. Emme on õnnelik!:)
Laupäeva hommikul meelitasime Karl Erikut sööma teatega, et peale sööki läheme külla. Oi Karl Erikule meeldib külas käia, eriti veel kui ta kuulis, et tulevad ka vanaema-vanaisa ja onu Aare-tädi Anneli. Küsis igaks juhuks kiiresti veel üle, et kas Mirt kah ikka tuleb ja kui jaatava vastuse sai siis oli väga õnnelik - talle lihtsalt meeldivad kõik need eelpool loetletud inimesed väga - viimase aja lemmikuks on ntx kujunenud Mirt.Siis aga tulid küsimused, mida mina üritasin vältida - kellele külla minnakse ja miks.Noh ja kui ma siis ütlesin, et me lähme tädi malle sünnipäevale, siis teatas kutt, et tema ei tule. Ta oli nõus isegi üksi koju jääma (pimedani) aga teatas väga resoluutselt et ta ei tule.Lõpuks otsisin siis kapist välja uued teksad ja uue särgi ning vesti ja meie väike edevuse hunnik tahtis neid niii väga selga panna, et nõustus kaasa tulema. Kohale jõudes hoidis kutt madalat profiili - igaks juhuks ei rääkinud kellegagi. Varsti hakkas siiski küsimustele vastama, isegi tädi Malle omadele. Ning siis juba seletas laialt oma uutest legodest ja tagasihoidlikkusest ei olnud enam jälgegi.Edukalt kodus tagasi olles teatas Karl Erik issile, et ta ei kartnudki tädi Mallet ja tädi Malle ei rääkinud üldse kõva häälega ja tädi Malle ei hammustanud kah teda.
Nagu juba varasemalt märgitud, on Karl Eriku issi suuuur spordimees - muudkui jookseb, sõidab, ujub, kulgeb jne. Ja egas poja siis issist kehvem saa olla. Nädal tagasi sai rattalt abirattad maha võetud ja kutt on nädalake tublisti jub ringi kimanud - eks kukkumisigi on ette tulnud kuid need pole eriti märkimisväärsed. Kuna issi oli end juba jupp aega tagasi Jõelähtme Rattamaratonile kirja pannud otsustasime seda teha ka poisiga - esialgu siiski tillusõidule. Ja loomulikult jahvatas Karl Erik sellest kõigile, kes seda kuulda tahtsid, vahel ka neile keda see üldse ei huvitanud...Igatahes oli juba eile õhtul elevus jube suur, seda enam et ilmateade lubas kõike muud kui head rattasõidu ilma. Hommik algas põnevalt - vaatasime tuule käes võimsalt painduvaid puid, kolmest ilmakaarest (korraga!) sadavat lörtsi ja mõtlesime kuis serveerida poisile teadet, et äkki ikka ei läheks elu esimesele rattavõistlusele.Õnneks tuli siiski päike välja ja see aitas natuke tuule tugevusest mööda vaadata ja nii me teele asusimegi. Kutt sai hommikul igatahes kõvasti eluelamusi - Leoki võidusõidu motikas ja suured atv-d ja politseiauto! - ei teadnud kuhu ära vaadata.Ja siis tuli sõit - number rattal ning start antud hakkasid kõik tillud vastu tuult künkast üles rühkima, Karl Erikul olid lausa hambad ristis, niivõrd suur pingutus oli, siis oli aga tagasipööre, tuul tõukas selja tagant ning finishis see väike spordimees oligi. Sai oma mahla ja kommid kätte ning siis tuli adrenaliinitulv - siis kukkus nagu hull edasi-tagasi sõitma. Õnneks suutsin meelitada teda siiski suurte onude starte vaatama ja kui kõik rajale olid läinud (kaasa arvatud issi ja onu Aare) siis hakkas üks hirrrmus pikk ja vaevaline ootamine. Vahepeal suutis poiss igasugu asju teha ja öelda kuid lõpuks oli ooteaeg juba nii pikaks veninud, et ta lihtsalt pidi ühe korraldajaonu juurde minema ning küsima, et kas onu teab millal issi ja onu Aare tulevad? Onu kahjuks ei teadnud, nii ta painas mind edasi.Aga lõpuks issi ja onu Aare siiski tulid ning lõpuks saime me ka koju tagasi sõita kus väsinud Karl Erik kohe magama jäi ning siis kõige suurema vaeva nägija (loomulikult mina!) samuti sooja voodisse puges ning uinus mitmeks-mitmeks tunniks. Loodan, et ühtegi võistlust niipea ei tule!
