Paar nädalat tagasi panime kokku ka Piibe titeka söögitooli, sest ta lihtsalt ei püsinud seal. Ning rihmad olid tema jaoks ilmselt eriline piinamisviis. Lisaks tundus, et alati kui me ta söögitoolist poole söögi ajal välja tõstsime ning ta sammud venna tooli poole sammus siis seal toolil maitses söök talle paremini. Nüüd siis istubki pisike piiga suurel toolil suure laua taga ning paistab päris rahul olevat. Ausalt öeldes olen rahul ka mina - suure kobaka tooli saime eest ära ning ruumi on köögis kohe palju rohkem!
Juba nii mõnelgi teisipäeval on meie käsutuses ka meie pere auto. Ning mitte ühtki autopäeva ei ole me siiani raisku lasknud lihtsalt kodus passimisega - ikka käime ennast nii linna peal kui valla peal presenteerimas! Ja Piibele meeldib autosõit väga. Kui ta hommikul jookseb mul porgandpaljana eest ära ning ei taha pesema tulla või siis riidesse panna siis autosõidu mainimine on võlusõna. Vutt-vutt ollakse kohe välisukse juures valvel :).
Lisaks abistab see väike tegelane mind mõningates kodutöödes. Eriti armastab ta pesumasinaga seotud toiminguid - panen musta pesu masuinasse ning pärast kisub välja, aitab pesukaussi tassida ning pesu kuivama panna. Ning kui kauss on tühi, siis täitsa omaalgatuslikult viib pesukausi tagasi vannituppa. Mul ei ole kunagi nii abivalmist last olnud! :D
Võidurõõmus preilna peale oma esimest ronimist venna voodis vildikatopsi revideerimas.
Ning muidugi on ta ka suur lobasuu ning vägagi häälekas...noh tegelikult on seda ju kõik meie pereliikmed, väljaarvatud issi. Igatahes seletab ta pidevalt omaette midagi üritab sõnu järele öelda ning mõnest sõnast on lausa arugi saada - hea kujutlusvõime korral!
