Oli kord üks ilus päev.

 Maikuu viimasel ning üsna kuumal päeval läksid Kostivere Lasteaiast lendu 19 väikest öökulli.

 Lennukeid saadeti segama palju värvilisi õhupalle.

 Kõige tähtsamad olid kohal.

 Meie peenike pere.

 Kaua sa ikka korralik jaksad olla!

 Vanderpõnnid :)

 Siiri Koel tegi maitsva ja ilusa tordi.

 Viimased ärevushetked.

Sõnade pealelugumine enne rambivalgusesse astumist.

 Kogu kamp.

 Karl Erik luges luuletust sellest, kuidas koolilaps ei tohi käituda.

 Lõpetatud!

 Emme ei saanud kah rahulikult kohal istuda ja tasa olla - ikka vaja esineda...

Vanaema püüti pildi sisse!

ikka suuremaks ja suuremaks

Meil juhtus eelmisel nädalal nii, et ühel ilusal õhtul ronis Piibe oma nö suure tüdruku voodisse (kus ta tavaliselt lõunaund magab) ning teatas, et tahab seal magada, käsutas mind patja ära tooma oma võrekast ning sinna ta siis tõepoolest ka uinus. Ei saa mainimata jätta, et magas erakordselt hästi ja pikalt ilma niutsumisteta.
Järgmisel hommikul lammutasin kiiresti võreka ja peitsin silma alt ära, et plikal ei tekiks kiusatust tagasi sinna ronida. Kui ikka magamistuba on endale saadud siis enam käest ei anna!
Üks õhtuta küll teatas, et tahaks meie juures magada aga siis oli hea näidata, et pole kuskil magada - voodit ei ole enam... ja nii ta siis oma uude voodisse taas vudis. Järjekordselt - väike samm inimkonnale aga tohutu suur meie perele. Nüüd on meil taas emme-issi magamistuba ning lastetuba!

Erinevused rikastavad

Suurim erinevus Karl Eriku ja Piibe Marie vahel ei olegi üllataval kombel see, et üks on poiss ja teine tüdruk. Suurimaks erinevuseks osutus hoopis see, et kui Karl Erik paari aasta vanuselt andis endast kõik, et keset ööd emme kaissu pugeda, siis Piibe Marie pistab röökima kui emme ta enda kõrvale otsustab mõnel niutsumist täis ööl tõsta. Röögib nii kaua kuni vabaks on end rabelenud virutab padja tagasi oma voodisse ja räntsatab ise kah sinna otsa ning jääb rahus ja vaikuses magama.

Kiire ülevaade

 Plika leidis mängleva kergusega hoolega peidetud ehted üles.

 Venna tegi vannis soengu.

Eputrilla.

Õpime loomi

Piibe Marie: "Kesseeon?".
Emme : "Krokodill".
Piibe Marie: "Kokololl".

See on hea küsimus!

Läksin mina ühel tavalisel argipäevaõhtul naabrinaisega lauta piima tooma. Tagasi tulles olid korteriuksed paokil ning üleval trepi peal kõõlus naabritüdruk, kes kavalalt küsis kas ma tean kus Piibe on? Muidugi teadsin - toas. Aga sain vastu hoopis teate, et hoopis nende juures. Läksin siis tuppa ja küsisin oma kalli abikaasa käest, et kus Piibe on. Ta vaatas suurde tuppa, vaatas kööki, vajust veits näost ära ja ütels, et " see on hea küsimus!".
Läksin siis naabrite juurde ja kuulsin nendepoolse versiooni Piibe kadumisloost. Ühel heal hetkel oli naabritüdruk kuulnud ukse tagant mingit kobinat ning läinud vaatama. Seal aga seisis tõsisel ilmel pisike Piibe, kes sisse kutsumist ära ootamata sisse marssis ning suuna otse lastetuppa barbide kasti juurde võttis (küll ta juba teab kus need on ja mida nendega teha!). Sealt ma siis oma preilna leidsingi, askeldamas nukkudega. Hiljem sain teada, et Karl Erik oli hakanud arvutist Maša ja Karu asemel mingit Ninjago multikat vaatama. Piibe kisas natuke aga see ei aidanud, tal sai hing täis ja ta otsustas endale meelepärasema tegevuse otsida. Kahjuks jäi meie elamine selleks väikeseks ning uks oli samuti ahvatlevalt lahti (sisemine oli küll kinni kuid asi see siis varvastele pole tõusta ja naba venitades end pooleldi rebestada ja uks lahti teha).
Õppisime, et uksed tuleb edaspidi kiivalt kinni hoida ja ilmselt kulub lapsele üks oma barbinukk kah ära :D!

Parim sõber

Piibe Marie on leidnud endale sõbra. Võib vist julgelt öelda, et parima sõbra. Selleks on Jonn. Jonn kolis meie juurde lausa sisse, Piibe läheb mõnel õhtul temaga koos magama, hommikuti on hea see, et Jonnil tundub pikem ja põhjalikum uni olevat kui Piibel. Aga õige varsti, enamasti pesemaminekuajaks on ka Jonn unest ärganud ning pakub Piibele rõõmsalt seltsi. Õues liiguvad na käsikäes ringi ning kui emme peaks ütlema midagi, mis Jonnile ei meeldi, siis sosistab salakaval Jonn Piibele kõrva, et ta ennast karjudes pikali viskaks. Ja Piibele on sõber nii armas, et ta kohe teebki seda - väga häälekat kas või keset suurimat poriloiku või mudahunnikut. Toas laseb Jonn Piibel ka palju kisada ja nõuda ja maas aeleda. Küll siis kui Jonn KOHE süüa ei saa ning ka siis kui enam süüa ei taha. Siis kui peab potile minema või siis kui ei saa oma lemmiumultikat "Maša ja Karu" vaadata. Ja siis kui peab lõunaunele minema ja siis kui lõunaunest vaja ärgata. Ja peale lõunaund siis jälle kõik samamoodi nagu enne.

Jonn ei tahtnud mänguasju kokku korjata...

Emmele meeldiks kui Jonn tagasi oma koju koliks. Arusaadav kui ta vahel külas käib, emmel endalgi käib väikese Jonni emme külas mõnikord harva. Aga see sissekolimine on ikka väga ära väsitanud. Vahel tundub, et ka Piibe Marie on oma suurest sõbrast väsinud aga Jonn ei taha veel minna.