See on hea küsimus!

Läksin mina ühel tavalisel argipäevaõhtul naabrinaisega lauta piima tooma. Tagasi tulles olid korteriuksed paokil ning üleval trepi peal kõõlus naabritüdruk, kes kavalalt küsis kas ma tean kus Piibe on? Muidugi teadsin - toas. Aga sain vastu hoopis teate, et hoopis nende juures. Läksin siis tuppa ja küsisin oma kalli abikaasa käest, et kus Piibe on. Ta vaatas suurde tuppa, vaatas kööki, vajust veits näost ära ja ütels, et " see on hea küsimus!".
Läksin siis naabrite juurde ja kuulsin nendepoolse versiooni Piibe kadumisloost. Ühel heal hetkel oli naabritüdruk kuulnud ukse tagant mingit kobinat ning läinud vaatama. Seal aga seisis tõsisel ilmel pisike Piibe, kes sisse kutsumist ära ootamata sisse marssis ning suuna otse lastetuppa barbide kasti juurde võttis (küll ta juba teab kus need on ja mida nendega teha!). Sealt ma siis oma preilna leidsingi, askeldamas nukkudega. Hiljem sain teada, et Karl Erik oli hakanud arvutist Maša ja Karu asemel mingit Ninjago multikat vaatama. Piibe kisas natuke aga see ei aidanud, tal sai hing täis ja ta otsustas endale meelepärasema tegevuse otsida. Kahjuks jäi meie elamine selleks väikeseks ning uks oli samuti ahvatlevalt lahti (sisemine oli küll kinni kuid asi see siis varvastele pole tõusta ja naba venitades end pooleldi rebestada ja uks lahti teha).
Õppisime, et uksed tuleb edaspidi kiivalt kinni hoida ja ilmselt kulub lapsele üks oma barbinukk kah ära :D!