Kui meie kullatükk sündis, siis otsustasin, et mina talle lutti ei anna. Pole ju vaja kui 24/7 on ema oma kõige parema kraamiga (ehk siis piimaletiga) kogu aeg saadaval.
Ja hoolimata sellest, et esimese kuu veetsin sisuliselt tervenisti diivanil pikali olles ja last tissitades, no ei andnud alla...laps lutti ei saanud.
Ja siis ühel hetkel mõtsime, et proovime seda vidinat talle aga siis oli ta jub nii uhke ja enesekindel, etsülgas selle suutropi välja ja noh, eks see kõik sinna paika jäigi.
No ja siis ühel teisel hetkel leidis poja selle luti üles aga egas ta mõistnud sellega miskit teha, ainuke asi mida ta oli hakanud oskama oli närimine ja loomulikult langes ka lutt närimise ohvriks ja seda ikka päris pikka aega.
Aga siis tuli aeg kui ema pani piimapoe kinni. Aga millegipärast ei kadunud lapse imemisvajadus. Nii ta siis hakkas absoluutselt igasugust nahapinda, mis kuskilt riide alt välja paistis, imema. Eriti meeldis ema kõht, ei saand ennast mõnusalt diivani pääl väljagi sirutada kui väikesel pätil silmad särama lõid ja ta nagu hagijas kõhu kallal oli.
Ka naabrinaine sai seda oma selja peal tunda, väike nahaal lihtsalt hiilis ligi, kiskus pluusi üles ja nagu kaanipoiss hakkas imema.
Noh, eks see oli tüütu aga samas ka omamoodi armas ja naljakas.
Aga ühel järgmisel hetkel hakkasid põnni kätele väikesed maasikad tekkima ja siis polnud enam naljakas ja siis otsisime välja kunagi ammuilma kingitud lutid ning andsime väikesele peremehele selle hambusse. Ja ennäe imet! Aru sai mis sellega teha tuleb 1 aasta ja 1 kuuselt sai noorsand selgeks, mis on lutt. Ja nüüd ta siis käib ringi, torbik suus, vahepeal kui jube seletamisisu peale tuleb, siis kukub tropp eest ära ja ta "räägib" laia suuga., mõnikord aga mõmiseb niisama luti tagant.
Aga üks on küll selge, ööd on muutunud tunduvalt talutavamaks (minu jaoks siis), pole tarvis enam tundide viisi üleval passida ja last uinutada ning päeval kah hea - jonnima hakkab siis torkan aga luti suhu ja rahu majas - vähemalt pooleks minutiks!
