pärle (ehk miks me vahest hulluks läheme)

Karl Erik: "Issi kas ma võtan kõik ajakirjad?"
Issi: "Ei, ära kõiki võta!"
Karl Erik: "Olgu ma võtan siis kõik!"

Kuidas Piibe Marie endale nime sai.

Juba pubekana teadsin ma, mis minu tulevase tütre nimeks saab. Katariina. Sobib hästi Kristiinaga - mõlemad sellised ilusad ja tugevad nimed, rr-id põrisevad ja puha. Tegelt arvasin veel märtsikuuski, et see saab kõhuelaniku nimeks. Siis aga küsis naabrinaine Helen, et mis tüdrukule nimeks saab ja arvas, et kindlasti Bianca Pärl, sest temal on see nimi oma järgmisele tütrele (keda siiski tõenäoliselt ei tule) valmis vaadatud. Sedasi sundis teda arvama asjaolu, et kui poiss peaks tulema, tahtsid nad nimeks panna Karl Erik ning kuna me juba nimenäppamisega tegeleme siis tõenäoliselt soovime ka nende tüdrukunime. Seda soovi mul siiski ei olnud, sest mul oli ju nimi olemas - Katariina.
Aprillis - kui lumi oli suuremas osas juba sulanud ning ilmad mõnusad - käisime teise naabrinaise Kristeliga päris tihti jalutamas (siis ma veel jõudsin). No ja millest ikka naised räägivad kui seltskonnas on rase naine? No ikka sündivast lapsest :). Ja läks siis jutt nimede peale, rääkisin ka naabrinaise Heleni nimemurest ning leidsime, et Pärl on ju tegelt päris ilus nimi. Ning siis tuli mulle meelde, et minu sünnipäeval - so siis 6. juunil - on nimepäevad Piibel ja Pärlel. Ning ausalt öeldes esimest korda leidsin, et Piibe on ju väga ilus nimi, sest varem olen ikka pead murdnud selle üle, kes oma lastele selliseid nimesid paneksid...
No ja kuna kindlasti pidi olema ka teine nimi siis selsamal jalutuskäigul sai kohe kiiresti juurde klapitatud ka Marie (ja seda kõike vaikselt oma peas). No ja eks ma siis mitu head kuud muudkui mõtlesin selle nime peale - juulikuus julgesin ka kõvasti välja öelda (üksinda), et kuulata kuidas see kõlab. Ning kõlas hästi.
Ja kui Piibe Marie oli sündinud ning issi kah sünnitustuppa jõudis (jäi ainult 5 minutit hiljaks) siis tutvustasin talle Piibe Mariet. Ning järgmisel päeval kui haiglast välja saime siis käisime ka kohe vallavalitsusest läbi ning panime lapsele ametlikult nime ära - et seda enam mõtiskluste käigus muuta ei saaks!

kassi kiusamine

Meie vanamehel, kelleks on siis kõuts Tšambu, on taas rasked ajad. Taas on mingi vääks majas ning temale ei pöörata tähelepanu (kuigi see pole talkle kunagi meeldinud). Tihtipeale on õuest tulles söögikauss tühi, välisukse taga peab hirmus kaua ootama ning keegi ei tule keset ööd teda tuppa laskma, et saaks ühe ampsu võtta ning taas õue joosta. Samuti ei lasta tal heades kohtades enam magada - Karl Eriku voodis näiteks. Ning kuigi on koju toodud jube mõnusaid uusi pesasid, siis alati kui ta ennast mõnusalt kerra on kuhugi seadnud, siis tullakse ja aetakse ta sealt karjudes minema...

Törts söögijuttu

Karl Erik armastas kunagi väga süüa - ta sõi peaaegu vahetpidamata...see oli siis kui ta vaid piima peal oli. Kui ta lisatoitu hakkas saama, siis tema entusiasm söömise osas kahanes tugevalt. Ja kui veel hakati mingeid tükke söögi sisse jätma siis oli lõpp heal isul.
Õnneks lasteaias on ta siiski sööma saadud - vahel isegi õnnestub kasvatajal teda liha sööma meelitada. Kodus aga nokib siiani ning valib söögi seest välja kõik mida ta väidetavalt ei söö ja lükkab kõrvale. Enamasti on selleks põlastusväärseks kraamiks igasugused juurikad-aedviljad (see kasulik kraam siis) ja muidugi liha.
Väike nimekiri sellest mida ta sööb ja mida mitte:
porgand - toorelt kõlbab kuid keedetult eriti mitte, võiks pigem purustatud ja teiste asjade vahele peidetud olla;
kaalikas ja nuikapsas - toorelt jumeldab;
kurk - dipikastmega sobib kuid muidu mitte;
tomat - üldjuhul mitte, kui siis kirsstomateid on nõus sööma (küsib neid tavaliselt siis kui neid kodus ei ole);
peet - keedetult armastab (magus ju!)
paprika - väidab, et meeldib kuid kui seda söögi sees teha, siis enamasti teatab, et ta täna seda ei taha;
brokkoli - "Jääaeg 3" multikas laiskloom Sid sõi seda, seega kõlbab ka Karl Erikule;
kõrvits - marineeritult vahel sobib (magus).
See nagu on siis kõik. Igasuguste muude kasulike köögiviljadega sõprus puudub.
Aga sel sügisel on emme eksperimenteerimiste käigus saanud lapse sööma asju mida ta isegi unes näinud ei ole! Oleme tagasi pöördunud titetoitude ehk püreede juurde... täpsemalt püreesuppide juurde. Kui varem suvikõrvits oli täiesti välistatud kraam, siis nüüd suvikõrvitsa-suitsujuustu supina on see kuti sõnul tema lemmik supp. Tomatit ta tükkidena toidu sees ei taha kuid tomatipüree supp (paprika, varsselleri ning ohtra sibula-küüslauguga) on taas tema lemmik ning lausa imemaitsev! Ja seda nimekirja võib vist lõputult jätkata.
Nüüd siis on meil pea iga päev menüüs mõni püreesupp, mis pakatab värsketest ja kasulikest juurikatest ja poiss kes tükke ja aedvilja ei armasta sööb lurri heameelega ja kahe suupoolega!