Jaanipäeva paiku veetsime nädalakese vanavanemate juures. Oi kuidas Karl Erikule seal meeldib! See nädal kujunes aga üheks katsumusterohkemaks tema väikese ajaloo juures. Nimelt - esmaspäeval hammustas teda mingisugune putukas põsest nii, et poja nägu oli 2 päeva paistes. Kui see paistetus hakkas taanduma, siis kolmapäeval sai ta putukalt hammustada mõlemasse jalga! Parem jalg läks paiste ja poiss röökis kui ratta peal. Neljapäevaks küll jalavalu taandus, kuid õhtul kukkus kutt suures edevusehoos suuga vastu lauda, nii et `mokk löhki kui jänesel` ja reedel jäi pöial aiavärava vahele.

Kui aus olla siis see vigastustelaine muidugi eriti mind ei üllata kui arvestada tema energilisust ja paigalpüsimatust. Ta suudab ühe koha peal paigal olla vaid magades, muul ajal - kaasa arvatud söömiise jala ning poti peal istudes on tal vaja kogu aeg ringi sahmerdada.

Niiet eks tuleb meil apteegi tihedamini väisata, et kõik vajalik esmaabiks olemas oleks ja jääme aga uusi haigetsaamisi ootama. Poiste värk...

keerame Pamelale

Meie laps räägib juba rohkem kui vahel võiks(vähemalt vanemate arvates :) ) kuid samas vajab nii mõnigi lause tõlget ning tihti ei saa ka meie aru mis kulda sealt suust tuleb.
Eks mõistatage mida see tähendab:
"keerame p(P)amelale"


Ahjaa, väga lahedasti küsib ta süüa või midagi muud mis ta soovib: "Kas tahan süüa" või "Kas tahan õue minne " vms. On endale meelde jätnud ja mingi seose loonud meie küsimustest temale, et kas tahad kartulit süüa või kas tahad multikat vaadata jne.