kasvamise võlu

Kasvamise võluks võib siis hetkel pidada seda kuidas poja on füüsiliselt arenenud ning õues on kohe meeldivam temaga käia. Ja ka iseseisvunud on ta päris edukalt. Trepist alla minek käib veel nii, et enam-vähem hoiab käest kinni kui üles vudib mõnuga ise ning enamasti ei taha toetuda ka ei seinale ega käsipuule.
Ja kui õue saame siis pistab padavai plagama mänguväljaku poole, emme jääb kaugele selja taha ja võib ka olemata olla kui õues veel teisi lapsi on - eriti tüdrukuid.
Alles see oli kui mänguväljakul pidin temaga sammu pidama ning trepist muudkui üles ja alla traavima, sest nii palju ohtlikke kohti oli igal pool ja nüüd ronib kutt ringi nagu väike pärdik ja muudkui suhistab liumäest alla lasta. Ning ronimisredelil laseb end isegi mõneks sekundiks rippu ning siis kukub alla - see kukkumise osa paistab tal lemmik olevat.
Ja liivakasti mõnud on kah juba peaaegu avastatud - ainult, et kahejalgsed võiksid soovitavalt kaugemale hoida sest vahepeal on seal liivatorm. Kass see-eest võib kastis lamaskleda, sest teda on eriti lõbus liiva alla matta. Mis sest, et pärast on kodu ja eriti emme-issi voodi paksult liiva täis, sest kass kogu aeg üritab ikka sinna magama pugeda. Ja õhtuti me siis muudkui pühime liiva oma voodist välja...
Ja üleüldse on emmel aega rohkem teiste emmedega pläkutada, sest ilmad läevad ilusamaks ja lapsed on rohkem õues...kuigi praegu on veel suur tõenäosus selle koha peal passimise ning jutustamisega varbad ära külmetada ja haiguseuss kallale saada.
Aga hästi mõnus on, kui poja nii isesaeisev on, see annab lootust, et mõne kuu pärast lasteaeda minnes jookseb ta teistega mõnuga mängima ja emme võib rahuliku südamega oma toimetuste juurde pöörduda - kui siis just asi totaalselt muutunud ei ole...