Meie põnn teeb järjest suuremaid samme iseseisvumise suunas. Juba on ta suutunud tervelt 3 sekundit kuskilt kinni hoidmata püsti seista (ja nii iga päev kordi ja kordi) ning siis õppis meie nupuke nädalavahetusel trepist üles mineku ära. On ikka tubli ja andekas laps küll... kuigi samas, kui vaadata tema vanemaid, kes on äraütlemata targad, ilusad ja loomulikult andekad, siis ongi ju normaalne, et laps tuleb samasugune - tegelt isegi parem!Aga jah... egas see ühele emale just kerge asi pole - st. tore kui ei pea last vaid süles kandma ja iga sammu meeleheitlikult jälgima, kuid iga iseseisev samm ju tekitab lõhet ema ja lapse vahel. Ja kaugel see jube pubekaiga enam on!!!Olen aru saanud, et olen kohutav kanaema, last ei anna kellegile, sest keegi ju ei oska temaga nii olla ja käituda nagu mina, ei tea kas suudan oma silmatera lasteaeda panna, sest siis on ta ju tundide viisi minust eemal, sama lugu siis kunagi kooliga eksole, ja kui veel mõelda, et seal on igasugused jubedad kiusajad! (eesotsas õpetajatega). Ilmselt jääb minu kullakallike, alatiseks minuga koos elama ja naist ta loomulikult ei võta, sest ma oleksin ilmselgelt JUBE ämm.Tegelt tahaks natsa ikka oma elu kah tagasi ja tööle tahaks kah siiski minna ning tegelt on ju ka tore kui laps lasteaias käib ja sotsialiseerub ja emme-issi vahelduseks reisile saaks minna. Ja kooli peab kah minema, sest nagu öeldud, poiss on ju andekas!Ning naise peab kah võtma, sest nagu isa ütleb, keegi peab nime edasi kandma ja lapselapsi tahaks kah kunagi...Aga JUBE ämm oleksin ma ikkagi:P
Meie isa tahab koera. On alati tahtnud. Millegipärast talle ei piisa ei 2 koerast, kes ta vanemate juures elavad.Ja nüüd siis pakkus minu kallis sõbranna ning ühtlasi meie silmarõõmu ristiema meile takstkutsikat.Eks loomulikult isu on suur nii armast pätakat endale võtta! Ja ka mulle meeldivad taksod hirmsasti - hea katsetada, et kelle iseloom ja kangus pääle jäävad - minu või nende.Aga teisalt, pani see mõtlema meie tulevase elukorralduse peale. Noh, kodus polegi nii hull ehk - kallis abikaas peab ehk veel pool tunnikest varem hommikuti ärkama ja koera pissitama. Kuigi samas, äkki annab kassile õpetada selgeks, et kui ise öösel õue läheb, et siis võtku ka kuts kaasa...Päeval saan ehk oma loomaaiaga hakkama - vähemalt suvel kui ka põnniga rohkem aega õues veedan.Kuid aegajalt on ju siiski tarvis külastada ka oma vanemaid, kes mitte just paari kilomeetri kaugusel ei ela... Ja vat see oleks juba tsirkuse karavan.Kõigepealt loomulikult Karl Erik oma 108 asjaga, siis kass ning tema liivakast ning siis veel takkaotsa koer!Ilmselt peame meie isaga autokatusele ronima, oma asju me nagunii kaasa ei saa vedada, sest siis jääks ju pooled lapse asjad koju ja seda juba juhtuda ei saa!Nii et ...jube raske valik - koer-või mitte koer.Kuigi nagu öeldud - abikaas oleks kindlasti õnnelik - saaks endale jooksupartneri, poja oleks kah õnnest segane, sest oleks üks karvane näss, kes tema eest kapi otsa ei saaks põgeneda. Mina oleks kah ilmselt suurema osa ajast õnnelik - vähemalt nii kaua kuni kuts ei näri, ei pissi, ei haugu, jne., ebasobivates kohtades ja aegadel.Ainuke, kes ilmselt ära koliks - ja igaveseks - oleks meie Tšambu. Ja sellest oleks küll kahju...
Meie pisike silmatera põdes läbi oma esimese tõelise haiguse. Palavikuga ja puha. Lihtsalt ühel ilusal hommikul oli suur palavik ning poja nii hirmus viril ja memmekas. Egas siis jäänudki muud üle kui varahommikul arvuti lahti klõpsata, perekooli minna ja otsida mida selliste lastega tegema peaks. Ja siis sai 3 päeva meie väikest silmatera viinaga hõõrutud ja paratsetamooliga piinatud ning 3 päeva oli ta kogu aeg ihualasti ning emme käis lapiga järel ja muudkui kuivatas väikesi loigukesi mis täiesti juhuslikult ja kogemata kõikjale tekkisid. Ning siis, kui ma olin juba täitsa harjunud sellega, kuidas tuleb haige lapsega käituda ning mida teha ning meie päevakava oli lootusetult uppi löödud, otsustas palavik niisama äkki nagu ta tuli ka meite juurest ära minna. Niisiis, täna käisime jälle õues. Kuum ja päikesepaisteline ilm on küll otsustanud taanduda aga ega see takista haigusest toibunud väikemehel ometi maailma avastada!
