koera teema

Meie isa tahab koera. On alati tahtnud. Millegipärast talle ei piisa ei 2 koerast, kes ta vanemate juures elavad.
Ja nüüd siis pakkus minu kallis sõbranna ning ühtlasi meie silmarõõmu ristiema meile takstkutsikat.
Eks loomulikult isu on suur nii armast pätakat endale võtta! Ja ka mulle meeldivad taksod hirmsasti - hea katsetada, et kelle iseloom ja kangus pääle jäävad - minu või nende.
Aga teisalt, pani see mõtlema meie tulevase elukorralduse peale. Noh, kodus polegi nii hull ehk - kallis abikaas peab ehk veel pool tunnikest varem hommikuti ärkama ja koera pissitama. Kuigi samas, äkki annab kassile õpetada selgeks, et kui ise öösel õue läheb, et siis võtku ka kuts kaasa...
Päeval saan ehk oma loomaaiaga hakkama - vähemalt suvel kui ka põnniga rohkem aega õues veedan.
Kuid aegajalt on ju siiski tarvis külastada ka oma vanemaid, kes mitte just paari kilomeetri kaugusel ei ela... Ja vat see oleks juba tsirkuse karavan.
Kõigepealt loomulikult Karl Erik oma 108 asjaga, siis kass ning tema liivakast ning siis veel takkaotsa koer!
Ilmselt peame meie isaga autokatusele ronima, oma asju me nagunii kaasa ei saa vedada, sest siis jääks ju pooled lapse asjad koju ja seda juba juhtuda ei saa!
Nii et ...jube raske valik - koer-või mitte koer.
Kuigi nagu öeldud - abikaas oleks kindlasti õnnelik - saaks endale jooksupartneri, poja oleks kah õnnest segane, sest oleks üks karvane näss, kes tema eest kapi otsa ei saaks põgeneda. Mina oleks kah ilmselt suurema osa ajast õnnelik - vähemalt nii kaua kuni kuts ei näri, ei pissi, ei haugu, jne., ebasobivates kohtades ja aegadel.
Ainuke, kes ilmselt ära koliks - ja igaveseks - oleks meie Tšambu. Ja sellest oleks küll kahju...