edevuselaat

Juba ammu, tegelt nii enam-vähem aasta olin ma mõelnud, et peaks minema ilusaid perepilte tegema. Eriti nüüd kui pere tõesti olemas. Ja terve aastakese suutsin ma seda käiku muudkui edasi lükata. Küll polnd ise õiges vormis küll oli põnnil miskit viga jne, jne.
Nüüd siis sain ennast nii kaugele aetud, et leppisin fotograafiga kokku aja, mil ta meid näha tahaks. Oi ma olin elevil, eks ma ju olin pikalt ja kaua saanud mõelda, mis kutile selga panna ja kuidas olla ja mida teha.
Ja käes oligi pildistamise päev ning igasugu asjad vedasid viltu! Kui hakkasin Karl Erikut riidesse panema, tuli välja, et lahe särk on põhimõtteliselt suts ümber. Et ilmselt oli see esimene ja viimane kord seda riideasjandust kanda. Aga selga ma selle talle surusin ja ka trukid läksid kinni, ja üldse ei huvitanud, et äkki tal ebamugav - peaasi, et ilus!
Noh, hammastetulekust tingitult poja muudkui ka ilastab - noh, nii bernhardiinimõõtu ilavool on hetkel. Ning juba nädalapäevad on ka nohune olnud, nina muudkui tatine.
Ning nagu sellest kõigest vähe oleks - poiss kukkus vahetult enne autosse istumist ning sessioonile sõitmist oma nospli katki!
Niisiis jõudsime pildistama poisiga, kelle särk on natuke liiga väike ja nägu on üleni märg ning nina punane nagu vanal joodikul...
Loodame, et fototöötlus teeb imet ja toob selle jubeda maski tagant mu linnupoja õige ja ilusa näo välja...

...ja täitsa käes...

Ja see tänane päev on kohe täitsa tavaline kah. Ei ärganud ma öösel 03.24 (kullatüki sünniajal) üles niiviisi nagu mu ema igal aastal minu sünnipäeval sünniajal üles ärkab.
Kingitust meil kah pole oma põnnile - eila õhtul unesegaselt tuli veel meelde, et pole miskit ning sai teisele poolele küünarnukiga ribidesse virutatud ja meelde tuletatud. Ja siis jõudsime kokkuleppele, et tegelt ju savi:) sellised lahedad vanemad siis oleme.
Ja täna sai arsti juures käidud ning poisile veel vaktsiinisüsti kah tehtud - eriti vahva sünnipäev -ei kingitust, ei erilist tähelepanu ja haiget tehakse kah veel!
Noh aga eks ole ka häid asju - vanaema tuli külla (ilgelt lahe, vaba aega nii palju käes, et ei oska miskit pääle hakata sellega) ja kooki saab, kui veab siis kohe mitut sorti ja siis ehk eksib mõni tore külaline kah meile ära.
Et siis hüüdkem üheskoos - palju õnne, põnn!:)

no peaaegu käes

Et mis käes? Ikka see 1. sünnipäev. Ja loomulikult pole põnnil ju sellest eriti asja - noh tulevad võõrad inimesed ja toovad asju. Lahe ju, mulle meeldiks kah asju saada suvaliste inimeste käest. Ninnu-nännutavad kah mis hirmus ja pööravad ülimalt tähelepanu - ja tähelepanu see meie väikemees juba armastab!
Aga emme on küll juba peaaegu pöördes!!! Juba viimased päevad olen pidevalt tabanud ennastmõtlemast, et mida ma aasta tagasi samal ajal teha võisin. Et kuidas ma 15. sept. eelmisel aastal nii hirmasti koristasin kodus, et pärast kõik kohad valutasid ja mõtlesin, et nüüd tuleb küll poja kiiremas korras oma hullu mamma seest välja! Ja siis 16. sept., kui oli tähtaeg, värvisin oma pea ilusaks punaseks, et poja vaataks siia ilma tulles, et küll tal on ikka kobe ema - ilusa särava punase peaga. Ja kuidas naabritel oli lahkumispidu ning selle auks pool küla kokku kutsutud pidutsema ning kuidas üks naabrimees, teada saades, et mul samal päeval tähtaeg, mind kogu aeg teraselt silmas pidas ning iga ohke peale püsti krapsas ning arvas, et nüüd kukub kohe poja välja:).
Ja kuidas kõik - nii mehed kui naised - rääkisid omi kogemusi omadest vaatenurkadest, seoses sünnitusega. Ja kui ma siis keskööl käega lõin ja kõigile ütlesin, et see mees ilmselt niipea meie maailma veel näha ei taha ning magama läksin - tegin veel ühe telefonitetrise (ma olin selles siis ilgelt kõva käpp) ning ühel hetkel tundsin kuidas voodi soojaks ja märjaks läks.
Ja kuidas ma siis helistasin oma kallile kaasale, kes jätkas naabrite juures pidutsemist( õnneks oli tema pidu alkoholita), et nüüd on minek.
Ja siis haiglakotti pakkides kogunesid naabrimehed akna alla ning hakkasid laulma mingil tundmatul omaloodud viisil laulu - "nabanöör on ümber kaela!. Kusjuures tõsiselt naljakas oli see!
Ning kui me oma asjadega valmis saime - naljakas, ma muretsesin kassi pärast ning tema söötmise pärast tunduvalt rohkem kui eesseisva sünnituse pärast - siis oli rahvas kogunenud välisukse juurde ning hakkasid - ülla, ülla - laulma "Tuljakut"!:) Kui palju naisi on läinud sünnitama laulu saatel - eriti veel "Tuljaku"!:)
Igatahes, meenuvad need asjad pidevalt viimastel päevadel ja hea ja soe tunne on. Selline tunne, et tahaks minna kohe kõiki neid peol olnuid ning pärast lauluga saatjaid kallistama. Ning siis tahaks seda laulu-värki teha ülemisel korrusel elavale ning oktoobrikuus sünnitavale naabrinaisele. Ehk on võimalus!?