edevuselaat

Juba ammu, tegelt nii enam-vähem aasta olin ma mõelnud, et peaks minema ilusaid perepilte tegema. Eriti nüüd kui pere tõesti olemas. Ja terve aastakese suutsin ma seda käiku muudkui edasi lükata. Küll polnd ise õiges vormis küll oli põnnil miskit viga jne, jne.
Nüüd siis sain ennast nii kaugele aetud, et leppisin fotograafiga kokku aja, mil ta meid näha tahaks. Oi ma olin elevil, eks ma ju olin pikalt ja kaua saanud mõelda, mis kutile selga panna ja kuidas olla ja mida teha.
Ja käes oligi pildistamise päev ning igasugu asjad vedasid viltu! Kui hakkasin Karl Erikut riidesse panema, tuli välja, et lahe särk on põhimõtteliselt suts ümber. Et ilmselt oli see esimene ja viimane kord seda riideasjandust kanda. Aga selga ma selle talle surusin ja ka trukid läksid kinni, ja üldse ei huvitanud, et äkki tal ebamugav - peaasi, et ilus!
Noh, hammastetulekust tingitult poja muudkui ka ilastab - noh, nii bernhardiinimõõtu ilavool on hetkel. Ning juba nädalapäevad on ka nohune olnud, nina muudkui tatine.
Ning nagu sellest kõigest vähe oleks - poiss kukkus vahetult enne autosse istumist ning sessioonile sõitmist oma nospli katki!
Niisiis jõudsime pildistama poisiga, kelle särk on natuke liiga väike ja nägu on üleni märg ning nina punane nagu vanal joodikul...
Loodame, et fototöötlus teeb imet ja toob selle jubeda maski tagant mu linnupoja õige ja ilusa näo välja...