Kuna mina olen surutud täielikku pagendusse ja muutumas peagi tõsiseks maakaks siis selleks, et seda muutumist natuke edasi lükata, viib mu kallis abikaas mind aeg-ajalt Tallinna linna pääle ostlema. Tegelikult piirdub küll asi kas Mustakivi Selveri või prismaga aga noh...vähemalt näen inimesi.
Et oli siis jälle üks suurepärane prisma-päev ning mina uitasin mööda riiulitevahesid ning mõbuga toppisin kõikvõimatuid asju kärusse ning abikaas lonkis järel ning kantseldas põnni.
Ning lõpuks, pärast pikka ja mõnusat ostlemist koduteel olles teatas ta mulle, et poiss oli väga arusaadavalt rääkinud. Ta oli ohanud ning öelnud "oi blää".
Niipea mind vist enam kuhugi ei viida, sest seda ju pole ometi tarvis, et poja vennasrahvaste keeli enne rääkima hakkaks kui emme-issi keelt...

puhkus

Puhkusel on siis meie kass Tšambu. Ja see on lühikese aja jooksul juba kolmas! Seisneb siis asi selles, et teen ühel päeval magamistoa akna lahti ja kass hüppab sealt välja (õnneks on esimene korrus) ning teeb minekut. Ei tule õhtul, ei tule öösel ja isegi mitte järgmisel hommikul tagasi. Esimesel korral olin ma ikka ikka täitsa endast väljas, sest olgem ausad - esimesed mõtted tulevad ju ikka halvad pähe. Meil siin sõidavad trakatsid ringi ja autod kohati võtavad kah tuurid üles ja üritavad kruusateel tolmu keerutades ja mööda auke kolistades kimada. Aga siis ühel heal hetkel kostis ukse tagant väga nõudlik "näu" ja mu kullakallis tiiger-viiger oli kodus. Ja nüüd siis jälle läinud. Teadmatud ütlevad selle kohta, et kass käib meil pulmas. No aga palun öelge mulle kuidas saab eunuhh pulmas käia?! Ja vaevalt, et ta lähedal asuvas laudas on. Sest mina olen seal laudas korra käinud ning tuulutasin oma riideid pärast kaks päeva. Kassikasukas lõhnab aga ainult tolmu järele. Ja ei jäägi muud üle kui arvata, et kõuts istub kuskil võsas ja puhkab. Sest eks tema elu ju kah keeruline - juba itu kuud ei ole ta tähelepanu keskpunktis, voodist aetakse minema. Ja mis kõige hullem - ei saa enam vaikuses ja rahus oma tundide pikkusi uinakuid teha. Kogu aeg käib üks trall ja kisa ja mida aeg edasi, seda rohkem kistakse tal kasukast karvu välja. Ja kui inimesed tahavad aeg-ajalt puhkust (eriti tahavad seda lapsevanemad ja soovitavalt ilma lasteta), siis miks ei peaks üks täiesti ära hellitatud kõuts puhkust tahtma? Peaasi, et ta ikka varsti koju tuleks...

..kaablikutt..

Nüüd siis natuke meie isast. Nagu enamus mehi, on ka tema suur tehnikahuviline. Tegelikult vist on siiski kõik mehed tehnikahuvilised, isegi minu kunstnikuhingega vend on maki lahti lammutanud ja pärast peaotäie kruvidega selle kõrval nõutult seisnud.
Igatahes on meie isa itimees. St. et tal on hirmus nõrkus igasuguste juhtmete ja kaablite ja muu träni vastu, mida saab juhtmega seinas elava notsu ninna toppida. Samuti vedeleb meie kodus ikka mõni üleliigne arvuti, mida koju tuues on isal õnnelik nägu peas, et saab jälle putitada. Aga seda putitamist enamasti ei juhtu...ja nii need arvutid seisavad.
Ja meie kolmetoalise korteri kõige väiksem tuba on hetkel arvutituba (tglt on ta suvest saadik pigem kolatuba, sest kui miski asi kuskile ära ei mahu, siis viskame selle kolatuppa, mis tundub kummist olevat, sest asju muudkui koguneb sinna!). Selles arvuti-kola-toas on ka suur hunnik kaableid ja juhtmeid, terve arvutialune laud on neid täis. Ning meie pisikene poja on selle paradiisipesa avastanud. Ta võtab vägagi kindlameelselt sihi juhtmetesse alati kui sellesse tuppa jõuab. Ja protestib hirmsasti kui ta sealt ära tõsta või veelgi hullem kui toa uks kinni panna. Hämmastav on see, et väiketel lastel pole see mälu, eriti pikk, öeldakse, et 9-kuuse lapse mälu on 36 h ning see ju tähendab, et meie 7-kuuse oma peab lühem olema?! Aga aru ma ei saa kudamoodu ta nii täpselt mäletab seda paradiisipesa seal laua all?

areneme ikka

Poja hakkas eile rääkima. Kahjuks mõistab seda, mis sealt suust välja tuleb küll vaid tema ise aga see pole ju kokkuvõttes oluline. Ja meie suust kostub see põnnile tõsiselt naljakana, sest nii kui meie üritame temaga jutule saada, tema enda sõnu kasutades - mis on siis äpää-äpää-bää - nii hakkab kutt kohe laginal naerma.
Paistab, et teineteise mõistmiseni on meil veel pikk maa aga eks siis ma pakun talle niikaua seda lõbu, et üritan tema keeles rääkida ning ajan poisi südamest naerma.

7 kuud

Täna siis poisi 7-kuu sünnipäev - mitte et me neid peaks - aga eks emad ikka loevad kuid ja meenutavad sisimas sünnitust. Aga mingit piduvärki küll pole, isegi kooki mitte, sest rannahooaeg terendab nii emal kui isal:P
Täna siis käisime Karl Erikuga arstitädi juures sutsu saamas. Nagu ikka tulid korraks pisarad silma ning demonstreeris ka oma hääleulatust aga seda kõike vaid hetkeks.
Viimased 2 nädalat on meie pere elanud liikumise tähe all. See ei tähenda seda, et pakime oma kodinad kokku, surume end autosse ja kimame ringi. Ei. Hoopis poja on iseseisvunud ning tuiskab mööda elamist ringi põrgates vastu diivanit, seinu, uksi, toole, laudu jne., jne. Ning see kõik toimub pideva virina saatel ning mulle on jäänud kahtlane tunne, et poisile lihtsalt meeldib oma häälekõla kuulata.
Ka sahtleid ja kappe on vaja käia revideerimas - eile näiteks otsustas hakata otsima endale muusikamaitset - tiris aga võimalikult palju cd-sid kapist välja ning siis hakkas hambaga järele proovima.
Ja kass vaeseke ei saa enam üldse kodus olla, kohe on poiss tal juures ja haarab oma väikese higise rusikakesega karvadest kinni ning sikutab:) Ja mina pidin kõik oma kokaraamatud ja ajakirjad riiulist ära tõstma, sest poja leidis, et pole vaja neist midagi süüa teha, ajakirjad ju maitsevad ka ise päris hästi!