..kaablikutt..

Nüüd siis natuke meie isast. Nagu enamus mehi, on ka tema suur tehnikahuviline. Tegelikult vist on siiski kõik mehed tehnikahuvilised, isegi minu kunstnikuhingega vend on maki lahti lammutanud ja pärast peaotäie kruvidega selle kõrval nõutult seisnud.
Igatahes on meie isa itimees. St. et tal on hirmus nõrkus igasuguste juhtmete ja kaablite ja muu träni vastu, mida saab juhtmega seinas elava notsu ninna toppida. Samuti vedeleb meie kodus ikka mõni üleliigne arvuti, mida koju tuues on isal õnnelik nägu peas, et saab jälle putitada. Aga seda putitamist enamasti ei juhtu...ja nii need arvutid seisavad.
Ja meie kolmetoalise korteri kõige väiksem tuba on hetkel arvutituba (tglt on ta suvest saadik pigem kolatuba, sest kui miski asi kuskile ära ei mahu, siis viskame selle kolatuppa, mis tundub kummist olevat, sest asju muudkui koguneb sinna!). Selles arvuti-kola-toas on ka suur hunnik kaableid ja juhtmeid, terve arvutialune laud on neid täis. Ning meie pisikene poja on selle paradiisipesa avastanud. Ta võtab vägagi kindlameelselt sihi juhtmetesse alati kui sellesse tuppa jõuab. Ja protestib hirmsasti kui ta sealt ära tõsta või veelgi hullem kui toa uks kinni panna. Hämmastav on see, et väiketel lastel pole see mälu, eriti pikk, öeldakse, et 9-kuuse lapse mälu on 36 h ning see ju tähendab, et meie 7-kuuse oma peab lühem olema?! Aga aru ma ei saa kudamoodu ta nii täpselt mäletab seda paradiisipesa seal laua all?