Kuna mina olen surutud täielikku pagendusse ja muutumas peagi tõsiseks maakaks siis selleks, et seda muutumist natuke edasi lükata, viib mu kallis abikaas mind aeg-ajalt Tallinna linna pääle ostlema. Tegelikult piirdub küll asi kas Mustakivi Selveri või prismaga aga noh...vähemalt näen inimesi.
Et oli siis jälle üks suurepärane prisma-päev ning mina uitasin mööda riiulitevahesid ning mõbuga toppisin kõikvõimatuid asju kärusse ning abikaas lonkis järel ning kantseldas põnni.
Ning lõpuks, pärast pikka ja mõnusat ostlemist koduteel olles teatas ta mulle, et poiss oli väga arusaadavalt rääkinud. Ta oli ohanud ning öelnud "oi blää".
Niipea mind vist enam kuhugi ei viida, sest seda ju pole ometi tarvis, et poja vennasrahvaste keeli enne rääkima hakkaks kui emme-issi keelt...