turvalisusest

Aasta tagasi mõnusalt diivanil lesides ning oma suurt kõhtu silitades lasin pilgul elamises ringi rännata ja lõppkokkuvõte oli, et meil on jummala turvaline kodu. Paarilt alumiselt riiulilt raamatud ära tõsta ja vana teravate nurkadega diivanilaud välja vahetada ning voila! lapsel hea ja mõnus keskkond arenemiseks.

Noh, tegelt arvasin ma sedamoodu ka veel 2-3 kuud tagasi, seda enam, et 25.veebruaril - meie poja ristimisepäeval - kinkis vanaisa poisile ise reustareeritud vana diivanilaua, mis on nagu ikka täitsa nurkadeta.

Aga nüüd on siis käes aeg mil isegi sile põrand on väga ohtlik, rääkimata kõigest muust mööblist! Sest põrandal istudes on täiesti võimalik laksti selili kukkuda, ringi käputades on jummala normaalne vahepeal mingi kukerpalli ja salto vaheline trikk teha ning selili lennata. Igale poole end püsti ajades on ülimalt lihtne, et nuudeljalake vääratab ja laua-kapi ja isegi diivani serv sätib end täpselt pea ette. Ja siis kõik need huvitavad sahtlid ja kapid! Sinna vaid topikski järjepidevalt oma sõrmi vahele...

Ja egas tänapäeval enam "varesele valu, harakale haigus" mõju ju! Kuid õnneks on olemas televiisor ja veel suuremaks õnneks on olemas reklaamid, sest need pühivad valu, ehmatuse ja pisarad nagu nõiaväel ja peale reklaami lõppu on võimalus jälle hakata ohtlikku elamist avastama...