pildisaaga

Eile õhtul kui poja oli magama jäänud võtsime siis meie mehega ette tõsise ja raske töö - piltide sorteerimise. Mitte siis nii nagu vanasti, et pildikast põlvedele vaid ikka tänapäevaselt - klõps hiirega ja uus pilt lahti. Leidsime, et 8 kuu (JUBA!!!) jooksul kogunenud poja pildid võiks siiski lõpuks ka kokku komplekteerida ja lasta paberi pääle teha ning siis põnni albumisse kah panna - hää ju näidata ikka külalistele, et kui ilus ja armas poja meil on...
Rääkimata sellest, et vanavanematele peaks ju kah enne lapselapse aastaseks saamist mõned pildid kinkima.

Ja nii me siis istusime ja valisime nende sadade ja sadede piltide seast neid kõige paremaid ja huvitavamaid, mis ühtlasi tooks esile meie silmatera arengu kõik varjatud nüansid ja üleüldse tema varajase andekuse. Lõpuks saime valitud ja plaadi pääle keevitatud ja täna ma loodan ka pilditegijate kätte see plaat toimetatud. Nüüd siis tuleb vaid oodata ja loota, et kõik ilusti välja tulid ning muidugi tuleb uusi pilte järjest juurde klõpsida.

Ja kuigi parimad pildid välja valitud, ei suuda ma kuidagi ülejäänusid kustutada, mis sest et seal on palju uduseid pilte, enam-vähem ühesuguseid pilte, kümneid pilte porgandpaljast vannimõnusid täiel rinnal nautivast põnnist, seeriaid kõhuli olevast, siis istukile ajavast ning lõppeks püsti tõusvast pojast. Kuidas sa kustutad mälestusi ja ajalugu, eriti veel omaloodud ajalugu. Ja nii need pildid seal on, egas neid ju keegi vaata, isegi ei vaata aga teadmine, et nad on olemas on jube hea.
Loodame, et meie arvuti kõvaketas ühel päeval prauhti üles ei ütle ja pilte musta auku ei saada!!!