Oli üks täiesti tavaline õhtu. Issi sättis Piibet voodisse viima ning emme (viimane nagu ikka) sättis end dušši alla minema ja Karl Erik sättis end diivanile oma beebipiltide albumit vaatama. Ega tal muidugi rohkem albumeid olegi, kõik pildid ju arvutis - aga see on hoopis üks teine lugu.
Ja kui siis emme sealt pesemast nii umbes 7 minutit hiljem ära tuli siis nuttis kutt lahinal diivanil ja ei saanud rääkida, muudkui kõõksus lihtsalt. Suure lohutamise ja lunimise ja veenmise peale (et no mida hullu siis nüüd ikka juhtus) läks kutt tagasi riiuli juurde (ise muudkui löristas nutta) võttis albumi ning hakkas lehti keerama. Kuni jõudis pildini, kus ta ise sellise väikese paksu põngerjana koos issiga pildi peal ning nende vahel istub Riki. Pani siis oma näpu Riki peale ning hakkas veel hullemini kõõksuma - tuli välja, et kutil kurb meel, et Rikit enam ei ole. Eks ma siis võtsin ta kaissu ja seletasin ja lohutasin - nii oma paarkümmend minutit. Tuletasime vahvaid asju meelde ning rääkisin lugusid Rikist. Lõpuks meie hell matšomees rahunes ning sai magama minna.
Kodune purukook rabarberiga
5 päeva tagasi
