tegemisi

Karl Erik on nüüd pea 2 nädalat kodus olnud, sest kasvataja ütles väga delikaatselt, et poisil on köha... noh oli ju kah... lihtsalt nagu kiuste ta kodus ei köhinud...
Igatahes sel korral me imekombel teineteist hulluks pole veel suutnud ajada (kaks kõva kivi). Ilmselt on asi ka selles, et vahepeal oli mõned päevad külas vanaema Leida ning iga soovipojake sai ju nagu havi käsul täidetud :) ja oma osa on ka sellel, et ma olen suht lõdvalt suhtunud igapäevasesse multikavaatamisse...noh ta ikka on selle aja jooksul kõvasti värelevat ekraani vahtinud. Aga kui arvestada, et maist septembrini kutt oli pea kogu oma ärkveloleku aja õues siis mis see paar nädalat telekat ikka nii väga on - nagunii varsti jälle lasteaeda ning loodetavasti tuleb ka peagi lumi maha, et lapsed ei peaks poris püherdama.
Piibe hakkas 27. novembril ennast seljalt kõhule keerama. Katsetusi selles vallas oli ta teinud juba mitmeid päevi, kuid ei tulnud see raske füüsiline tegevus veel välja. Nüüd aga muudkui krutib ennast. Eriti agaralt kasutab ta seda võtet öösiti - eks ta oma peaga keerab ennast söögi poole aga satub kõhuli ning siis on vigin lahti.
Söömine kulgeb piigal tohutu kiirusega - ikka korralikult ja kiiresti, enamsti ei jõua uni veel peale tulla kui kõht juba täis saab. Karl Erik oli oma ajal totaalne vastand - ta muudkui uneles ja venitas. Ja kui aus olla, siis venitab ta ka praegu süües...kõik toimub aegluubis. Nii et on lootust, et Piibest asjalikum sööja tuleb!
Karl Erikut on vahepeal tabanud ka teadmistehimu - õpib muudkui tähti ja loeb sõnu kokku ning issi abil sai isegi jõuluvanale kiri valmis kirjutatud - loomulikult kuulus kirja kirjutamise juurde ka palju mossitamist ja tigetsemist ja peaagu kirja puruks rebimine aga lõpuks sai kiri siiski valmis ning sussi sisse pandud ning hommikuks oli päkapikk selle kirja kommi vastu vahetanud. Loodame siin nüüd iga päev, et jõuluvana ikka soovitud asjad tooks!
Samuti on igapäevane nähtus numbrite õppimine - nende kirjutamine või siis näppude kokkulugemine. Niiet meil on üllatavalt tore olla kuid kutt igatseb hirmsasti lasteaia sõprade järgi ning mina vaikuse ja rahu järgi... paar päeva veel!

pärle (ehk miks me vahest hulluks läheme)

Karl Erik: "Issi kas ma võtan kõik ajakirjad?"
Issi: "Ei, ära kõiki võta!"
Karl Erik: "Olgu ma võtan siis kõik!"

Kuidas Piibe Marie endale nime sai.

Juba pubekana teadsin ma, mis minu tulevase tütre nimeks saab. Katariina. Sobib hästi Kristiinaga - mõlemad sellised ilusad ja tugevad nimed, rr-id põrisevad ja puha. Tegelt arvasin veel märtsikuuski, et see saab kõhuelaniku nimeks. Siis aga küsis naabrinaine Helen, et mis tüdrukule nimeks saab ja arvas, et kindlasti Bianca Pärl, sest temal on see nimi oma järgmisele tütrele (keda siiski tõenäoliselt ei tule) valmis vaadatud. Sedasi sundis teda arvama asjaolu, et kui poiss peaks tulema, tahtsid nad nimeks panna Karl Erik ning kuna me juba nimenäppamisega tegeleme siis tõenäoliselt soovime ka nende tüdrukunime. Seda soovi mul siiski ei olnud, sest mul oli ju nimi olemas - Katariina.
Aprillis - kui lumi oli suuremas osas juba sulanud ning ilmad mõnusad - käisime teise naabrinaise Kristeliga päris tihti jalutamas (siis ma veel jõudsin). No ja millest ikka naised räägivad kui seltskonnas on rase naine? No ikka sündivast lapsest :). Ja läks siis jutt nimede peale, rääkisin ka naabrinaise Heleni nimemurest ning leidsime, et Pärl on ju tegelt päris ilus nimi. Ning siis tuli mulle meelde, et minu sünnipäeval - so siis 6. juunil - on nimepäevad Piibel ja Pärlel. Ning ausalt öeldes esimest korda leidsin, et Piibe on ju väga ilus nimi, sest varem olen ikka pead murdnud selle üle, kes oma lastele selliseid nimesid paneksid...
No ja kuna kindlasti pidi olema ka teine nimi siis selsamal jalutuskäigul sai kohe kiiresti juurde klapitatud ka Marie (ja seda kõike vaikselt oma peas). No ja eks ma siis mitu head kuud muudkui mõtlesin selle nime peale - juulikuus julgesin ka kõvasti välja öelda (üksinda), et kuulata kuidas see kõlab. Ning kõlas hästi.
Ja kui Piibe Marie oli sündinud ning issi kah sünnitustuppa jõudis (jäi ainult 5 minutit hiljaks) siis tutvustasin talle Piibe Mariet. Ning järgmisel päeval kui haiglast välja saime siis käisime ka kohe vallavalitsusest läbi ning panime lapsele ametlikult nime ära - et seda enam mõtiskluste käigus muuta ei saaks!

kassi kiusamine

Meie vanamehel, kelleks on siis kõuts Tšambu, on taas rasked ajad. Taas on mingi vääks majas ning temale ei pöörata tähelepanu (kuigi see pole talkle kunagi meeldinud). Tihtipeale on õuest tulles söögikauss tühi, välisukse taga peab hirmus kaua ootama ning keegi ei tule keset ööd teda tuppa laskma, et saaks ühe ampsu võtta ning taas õue joosta. Samuti ei lasta tal heades kohtades enam magada - Karl Eriku voodis näiteks. Ning kuigi on koju toodud jube mõnusaid uusi pesasid, siis alati kui ta ennast mõnusalt kerra on kuhugi seadnud, siis tullakse ja aetakse ta sealt karjudes minema...

Törts söögijuttu

Karl Erik armastas kunagi väga süüa - ta sõi peaaegu vahetpidamata...see oli siis kui ta vaid piima peal oli. Kui ta lisatoitu hakkas saama, siis tema entusiasm söömise osas kahanes tugevalt. Ja kui veel hakati mingeid tükke söögi sisse jätma siis oli lõpp heal isul.
Õnneks lasteaias on ta siiski sööma saadud - vahel isegi õnnestub kasvatajal teda liha sööma meelitada. Kodus aga nokib siiani ning valib söögi seest välja kõik mida ta väidetavalt ei söö ja lükkab kõrvale. Enamasti on selleks põlastusväärseks kraamiks igasugused juurikad-aedviljad (see kasulik kraam siis) ja muidugi liha.
Väike nimekiri sellest mida ta sööb ja mida mitte:
porgand - toorelt kõlbab kuid keedetult eriti mitte, võiks pigem purustatud ja teiste asjade vahele peidetud olla;
kaalikas ja nuikapsas - toorelt jumeldab;
kurk - dipikastmega sobib kuid muidu mitte;
tomat - üldjuhul mitte, kui siis kirsstomateid on nõus sööma (küsib neid tavaliselt siis kui neid kodus ei ole);
peet - keedetult armastab (magus ju!)
paprika - väidab, et meeldib kuid kui seda söögi sees teha, siis enamasti teatab, et ta täna seda ei taha;
brokkoli - "Jääaeg 3" multikas laiskloom Sid sõi seda, seega kõlbab ka Karl Erikule;
kõrvits - marineeritult vahel sobib (magus).
See nagu on siis kõik. Igasuguste muude kasulike köögiviljadega sõprus puudub.
Aga sel sügisel on emme eksperimenteerimiste käigus saanud lapse sööma asju mida ta isegi unes näinud ei ole! Oleme tagasi pöördunud titetoitude ehk püreede juurde... täpsemalt püreesuppide juurde. Kui varem suvikõrvits oli täiesti välistatud kraam, siis nüüd suvikõrvitsa-suitsujuustu supina on see kuti sõnul tema lemmik supp. Tomatit ta tükkidena toidu sees ei taha kuid tomatipüree supp (paprika, varsselleri ning ohtra sibula-küüslauguga) on taas tema lemmik ning lausa imemaitsev! Ja seda nimekirja võib vist lõputult jätkata.
Nüüd siis on meil pea iga päev menüüs mõni püreesupp, mis pakatab värsketest ja kasulikest juurikatest ja poiss kes tükke ja aedvilja ei armasta sööb lurri heameelega ja kahe suupoolega!

Meil toimus Karl Erikul esimene nö tagasilöök seoses Piibe Marie sünniga. Ühel eelmise nädala mõnusal õhtul - Piibe juba magas ja Karl Erik oli oma unejutu kätte saanud ning emme sai rahus raamatut lugeda ning issi telekat vaadata - tuli kutt äkki nuuksudes oma toast ja teatas, et tema tahab meie juures juures olla. Noh, kell lähenes jõudsalt 11-le ning järgmisel päeval oli vaja lasteaeda minna, niisiis hakkasime kutti keelitama, et ta ikka magama läheks. Läbi nuuksete teatas, et läheb kui keegi koos temaga magama tuleb. Kaissu noh. Arvestades kuis ta vähkreb ja rapsib, siis eriti ahvatlev tema pakkumine ei olnud. Aga ta muudkui jauras edasi, et tema tahab kas meie kaissu tulla või siis keegi peab tema juurde minema - loomulikult oli see müstiline "keegi" emme. Jutu peale, et emme kaissu saab ta haigena, vastas kavalpea kohe, et tal on nohu ning ütluse peale, et palavik peab olema hakkas ta minu arust kohe mõtlema, kust sa selle palavikku lähima veerand tunni jooksul välja võiks kaevata. Ääriveeri uurides sain siis ikka teada, et asi on selles, et Piibe saab igal ööl emme kaisus olla ja nüüd siis tahab Karl Erik kah...
Nagu havi käsul minu soovil oli mul välja pakkuda lahendus - issi oli kutsutud reede õhtul onu Mareki sünnipäevale ning kuna see toimus linnas ning issi tahtis (nagu mehed ikka) napsu võtta, siis lubas leida koha öö veetmiseks ning mitte koju tulla. Selle plaani ma siis kutile välja käisingi - reede öösel saad emme kaisus magada. Karl Erik unustas nuuksumise ja mureliku ilme näol hoidmise ning hakkas õhinal päevi lugema. Samas genereeris kuskil ajusopis valmis plaani, et issi võiks tglt juba samal õhtul mujal magada niiet ta saaks minu kaissu tulla. Ja kuigi nii kahju oli nende pisarte nägemisest ning õnnetust palumises, tegin siiski südame kõvaks, tuletasin meelde perepsühhoteraapia koolitusel õpitut ning jäin kindlaks sellele, et emmel-issil on oma voodi ning Karl Erikul oma.
Igatahes jäi tal sel õhtul magama ning ülejäänud päevadel muudkui teatas, kui vähe on jäänud selleni, et ta kaissu saab.
Reede õhtul siis käitus ta väga tublilt - varakult sai pestud, valvas Piibet kenasti ja tegeles temaga ning lisaks sai veel telekast Harry Potteri filmi vaadata, mida ta lõpuni ei julgenud vaadata kuigi ta ei tunnistanud seda, ütles lihtsalt, et väsis ära ja tahab magama. Ning nii me siis voodisse läksime. Kaissu ta kahjuks ei saanud, sest Piibe tahtis süüa. Kuid hommikul oli ta küll rahulolev. Hundid söönud, lambad terved.

Kelle nägu?

Kui laps sünnib siis hakkavad kõik uurima, et kelle nägu see laps siis ka on. Kui Karl Erik oli vaevalt paar tunnikest siin maailmas elanud, siis issi leidis, et poiss on täitsa vanaisa Aavo nägu. Hiljem hakati pakkuma, et issi nägu - samasugused kurvad mersu-silmad mõlemal. Samas mõned leidsid, et täitsa emme nägu - samasugused nina ja põsed. Ja nii käib see otsimine-uurimine siiamaani.
Piibe sündides seda muret ei olnud ning ka praegu hüüatavad kõik kes teda näevad - "Täpselt oma venna nägu!".

sünnipäev

Alles see oli, kui ma rõõmustasin, et Karl Eriku sünnipäevani niii palju aega on. Aga äkitselt keset augustikuud avastasin, et kuu veel jäänud ning ettevalmistustega pole veel alustanudki! Kuna kutt teatas juba pool aastat tagasi, et tema enam lasteaia saalis pidu ei taha vaid see peab tulema kuskil mängutoas siis asusin internetiavarusest sobivat kohta otsima. Üks oli kindel - see peab olema koht, kus ainult üks sünnipäev korraga toimub. Juunis käisime Karl Eriku lasteaiarühmakaaslase Kerdi sünnipäeval Skyparkis ja seal nägi Karl Eriku issi ringi kõndimas pisikest vene poissi, kes tagus ühe rusikaga teist peopesa ning pomises omaette "ubju!". Seda ma oma mürakaru sünnipäeval ei tahtnud kogeda niiet, välistasin kohe suured mitme peoruumi kuid ühise mänguruumiga kohad.

Leidsingi siis toreda koha Jungle Jack´si - broneerisin ära ning imede ime - sain kah vajaminevaks ajaks!
Kaks nädalat enne sünnipäeva otsustasime siis kutsed kätte toimetada. Kuid samal päeval tõi Karl Erik lasteaiast oma rühmakaaslase Henri Jaspari sünnipäevakutse koju. Henri Jaspar kutsus Karl Erikut oma sünnipäevale Jungle Jack´si 18. septembril kell 11.00 - täpselt samas kohas, samal päeval ja samal ajal kui Karl Eriku sünnipäevapidu pidi toimuma! Lihtsalt ruumid olid erinevad.
Sünnipäeval siis toimuski mitmetel külalistel lakkamatu jooks kahe sünnipäevaruumi vahet. Samas olid lapsevanemad rahul, et kaks sünnipäeva ühe hoobiga.
Igatahes lahenes kõik lõpuks hästi kuid järgmise aasta sünnipäeva tuleks vist hakata juba praegu planeerima, sest see sünnipäev läks ikka kohutavalt kulukaks - peab otsima soodsamaid alternatiive ning ise rohkem vaeva nägema!




Kingituseks Lego Politseimaja.

Väikese poisi suur rõõm!

Piibe Marie

Haljava külapäeval 3-nädalasena

Busy little bee - 3-nädalane

2. september - 1-kuune


Piibe Marie on kõike seda mida Karl Erik ei olnud - rahulik, vaikne, hea magaja ning vajadusel ka üksiolija. Pisike ja tasakaalukas, on juba varakult oma naiseliku vaistuga ära tabanud, et iluund on tarvis - seega muudkui magab. Ja üks korralik naisterahvas ei saa ju jääda süües magama, ikka kõht täis, suu puhtaks ja siis alles magama. Kasvama peab kiiresti ja korralikult - ega tõeline naine ühte riietust ju mitu korda kanda saa! Ja kui vahel tahaks tähelepeanu saada siis ei sobi suu laiali täiest kõrist karjuda - ikka heledalt kilgata on vaja, küll kuuldakse!

soovidest

Karl Erikul oli 3-aastaselt suur soov - et emme kõht paksuks läheks. Ta küsis mingil ajajärgul seda jummala igal hommikul, et kas tita on juba kõhus ja sai muudkui eitava vastuse. Vahepeal jõudis kutt 4-aastaseks saada ning selle suure küsimise lõpetada, lihtsalt käis aeg-ajalt kõhtu kallistamas ja musitamas. Jõulude ajal siis sai talle öeldud, et tema suur ootamine on ära tasunud ning tita emme kõhus. Aga see ei olnud talle eriti huvitav - ta ootas ikka suurt kõhtu nagu raamatus piltide pealt näinud oli (ja vargsi neid pildikõhtusid ka silitanud kui keegi ei näinud).
Aga Karl Eriku rõõmuks hakkas emme kõht peagi kasvama, ikka suuremaks ja suuremaks. Ja siis ta tuli päris tihti ning lõi oma käed ümber kasvava emme ja kallistas ja musitas ja silitas seda suurt kõhtu. Kui me küsisime, keda ta tahaks, õde või venda, siis ta teatas suht kindlalt, et venda - siis saab ju poistemänge mängida! Aga kui öeldi, et sünnib hoopis pisike tüdruk, siis ega ta väga pettunud olnudki, hakkas kohe oma mänguasju vaatama ja otsima, mida õele anda. Kõik katkised mänguasjad otsis välja ja lubas õele anda!
Ja pärast lõputut ootamist sündiski Karl Erikule 2. augustil väike õde Piibe Marie. Kutt käis küla peal ringi ise tähtsust täis...ega iga päev suureks vennaks saada!
Igatahes on Karl Erik tore ja tubli suur vend, hoiab Piibel silma peal, kui emme peab korraks toast lahkuma, räägib Piibega, paitab ja kallistab.
Tihtipeale ajab ta Piibet ka unest üles, sest ta lihtsalt ei oska vaikselt rääkida kuid Piibe tundub leplik olevat. Ühel päeval kui ta taas Piibe äratas, siis lohutas ta piigat, et see ärgu muretsegu, Karl Erik läheb järgmisel päeval lasteaeda ja talle meeldib lasteaias - homme saad Piibe magada!
Niisiis väikese poisi suur soov täitus...

Oli ilus päikseline pühapäev. Karl Erik oli sõbraga õues - nagu ikka - ja mina toimetasin toas - nagu ikka. Kuna meie kutt on väga valjuhäälne, siis on teda enamasti tuppa kuulda ning üldiselt on mul ülevaade tema asukohast. Kõneall oleval päeval aga oli juba tükimat aega olnud küla peal vaikus. Häirekell hakkas peas aina kõvemini helisema, niisiis tegin õue asja. Käisin aiamaal, seal oli jummala vaikus, vaatasin majade ümber ringi - ikka vaikus ja tühjus. Siis aga märkasin kahte otsitavat kurekorstna alusel platsil toimetavat. Nad olid väga oma tegevusest hõivatud ning ma siis otsustasin kah natuke hiilivamalt neile läheneda. Kutid kükitasid maas, seljaga minu poole. Varsti kuulsin kuidas Karl Eriku sõber ütles, et hoia sina sabast kinni ja mina lõikan - nooh, see ei kõla just väga meeldivalt... Ja siis nägin kuidas Karl Erik lajatas midagi halli asfaldile maha. Veel paar sammu ning sain aru, et kutid lahkasid hiirt! :) No ma siis kamandasin nad käsi pesema kiiresti, oi kus väiksed pätid ehmatasid! Pistsid karjudes maja poole jooksu. Kui nad käsi pesid siis rääkisid, et tahtsid hiirelt karva maha võtta ning siis südant näha.... täitsa normaalsed poisid ju! :D
Aga kinnitust sai veelkord fakt, et kui on vaikus, on teoksil mingi pättus!

tegemisi

Karl Erik käis operatsioonil. Adenoidid - tüüpiline laste häda. Kuna kutt on tihti nohune-köhane ning haigena last ei opereerita, algas meie valmistumine tähtsaks päevaks juba kuu aega enne tähtaega. See tähendas siis seda, et kutt oli 2 nädalat kodus, ravisime ja möllasime ja mässasime. Sai tatitõvest jagu. Siis käis nädalakese lasteaias ning hakkas taas aevastama ja nuuskama ja seda nädal enne op-i! Nooh, läksid käiku jalavannid sinepipulbriga ning pipraplaastrid, sissevõetavatest vedelikset ei hakka rääkimagi... Aga asja sai! Neljapäeva hommikul oli kutt vinks-vonks. Süüa-juua ta ei tohtinud aga selle olime talle eelmiste päevadega nii selgeks tampinud, et ega ta ei küsinudki. Haiglasse jõudes oli ta vaikne ja viks nagu ikka esimest korda võõras kohas olles kuid see muutus mõne minuti möödudes - juba hakkas sahmimine ja nühkimine ooteruumi diivanil ja mina ootasin vaid päästjat arsti. Noh, õnneks ei läinud kaua aega ning sammud tuli seada operatsiioniruumi poole. Kutt heitis vapralt lauale ning hakkas kohe usinasti maskist auru hingama, mõned hingetõmbed ning juba see väike kutt magaski sügavalt - oh kuidas see emasüda ei tahtnud sealt ruumist lahkuda!!!
Pool tunnikest ootamist ning siis oli kõik tehtud, kutt veel magas ja korises-norises päris hirmsasti. Igatahes pool tunnikest ta veel magas ning siis oli kõmmdi ärkvel - ja hakkas juba ka ettelugemist ning mänguasju nõudma. Natukese aja pärast tühjenes tal magu ning siis oli Karl Erik oma tuntud sahmimises tagasi! Terve palat oli täis tema häält, voodisse ta enam hästi ära ei mahtunud ning vaesed teised patsiendid, kes tõenäoliselt oleks magada tahtnud - loomulikult see neil õnnestunud. Kutt jõi usinasti vett ning sai ka pulgajäätist! Küll see haiglas olemine on ikka üks tore asi! :) Varsti hakkas asi ikka täiega käest minema ning õde tabas minu häälest ilmselt kerge paanikanoodi kui küsisin, kas peame tõesti kella 1-ni seal olema. Ta lubas, et kohe kui arst tuleb saame paberid kätte ja välja. Arst - meesarst kusjuures -luges siis sõnad peale, et kuidas füüsilist pingutust ja sporti ei tohi 2 nädalat teha ja laps peaks rohkem ikka rahulikke mänge mängima ning palus last halva harjumuse - telekavaatamisega - harjutada. Ma siis muudkui kuulasin ja naeratasin kohtlaselt - kuidas sa keelad Karl Erikule jooksmise? Nagu keelaks kellegile teisele hingamise! Noh, igatahes panin kõik soovitused-käsud-nõuded kõrva taha ja väljas me sealt haiglast olimegi. Kuna issil läks läbi linna sõitmiseks palju aega siis ootasime kenas päikesepaistes haigla ees oma autot. Loomulikult oli kutil esimene asi, mis ta õue jõudes tegi see, et tormas kaldteest üles-alla. kõikvõimalikud manitsused olid kui hane selga vesi, lõpuks aitas vaid see, kui ähvardasin, et haav läheb lahti ning ta hakkab verd oksendama.... Julm aga toimis!
Igatahes läks operatsioon hästi ja taastumine kah kiiresti, nüüd tuleb vaid veel 2 nädalat jalutamist ja rahus olemist üle elada!!!