Kuidas Piibe Marie endale nime sai.

Juba pubekana teadsin ma, mis minu tulevase tütre nimeks saab. Katariina. Sobib hästi Kristiinaga - mõlemad sellised ilusad ja tugevad nimed, rr-id põrisevad ja puha. Tegelt arvasin veel märtsikuuski, et see saab kõhuelaniku nimeks. Siis aga küsis naabrinaine Helen, et mis tüdrukule nimeks saab ja arvas, et kindlasti Bianca Pärl, sest temal on see nimi oma järgmisele tütrele (keda siiski tõenäoliselt ei tule) valmis vaadatud. Sedasi sundis teda arvama asjaolu, et kui poiss peaks tulema, tahtsid nad nimeks panna Karl Erik ning kuna me juba nimenäppamisega tegeleme siis tõenäoliselt soovime ka nende tüdrukunime. Seda soovi mul siiski ei olnud, sest mul oli ju nimi olemas - Katariina.
Aprillis - kui lumi oli suuremas osas juba sulanud ning ilmad mõnusad - käisime teise naabrinaise Kristeliga päris tihti jalutamas (siis ma veel jõudsin). No ja millest ikka naised räägivad kui seltskonnas on rase naine? No ikka sündivast lapsest :). Ja läks siis jutt nimede peale, rääkisin ka naabrinaise Heleni nimemurest ning leidsime, et Pärl on ju tegelt päris ilus nimi. Ning siis tuli mulle meelde, et minu sünnipäeval - so siis 6. juunil - on nimepäevad Piibel ja Pärlel. Ning ausalt öeldes esimest korda leidsin, et Piibe on ju väga ilus nimi, sest varem olen ikka pead murdnud selle üle, kes oma lastele selliseid nimesid paneksid...
No ja kuna kindlasti pidi olema ka teine nimi siis selsamal jalutuskäigul sai kohe kiiresti juurde klapitatud ka Marie (ja seda kõike vaikselt oma peas). No ja eks ma siis mitu head kuud muudkui mõtlesin selle nime peale - juulikuus julgesin ka kõvasti välja öelda (üksinda), et kuulata kuidas see kõlab. Ning kõlas hästi.
Ja kui Piibe Marie oli sündinud ning issi kah sünnitustuppa jõudis (jäi ainult 5 minutit hiljaks) siis tutvustasin talle Piibe Mariet. Ning järgmisel päeval kui haiglast välja saime siis käisime ka kohe vallavalitsusest läbi ning panime lapsele ametlikult nime ära - et seda enam mõtiskluste käigus muuta ei saaks!