luti lugu

Kui meie kullatükk sündis, siis otsustasin, et mina talle lutti ei anna. Pole ju vaja kui 24/7 on ema oma kõige parema kraamiga (ehk siis piimaletiga) kogu aeg saadaval.
Ja hoolimata sellest, et esimese kuu veetsin sisuliselt tervenisti diivanil pikali olles ja last tissitades, no ei andnud alla...laps lutti ei saanud.
Ja siis ühel hetkel mõtsime, et proovime seda vidinat talle aga siis oli ta jub nii uhke ja enesekindel, etsülgas selle suutropi välja ja noh, eks see kõik sinna paika jäigi.
No ja siis ühel teisel hetkel leidis poja selle luti üles aga egas ta mõistnud sellega miskit teha, ainuke asi mida ta oli hakanud oskama oli närimine ja loomulikult langes ka lutt närimise ohvriks ja seda ikka päris pikka aega.
Aga siis tuli aeg kui ema pani piimapoe kinni. Aga millegipärast ei kadunud lapse imemisvajadus. Nii ta siis hakkas absoluutselt igasugust nahapinda, mis kuskilt riide alt välja paistis, imema. Eriti meeldis ema kõht, ei saand ennast mõnusalt diivani pääl väljagi sirutada kui väikesel pätil silmad särama lõid ja ta nagu hagijas kõhu kallal oli.
Ka naabrinaine sai seda oma selja peal tunda, väike nahaal lihtsalt hiilis ligi, kiskus pluusi üles ja nagu kaanipoiss hakkas imema.
Noh, eks see oli tüütu aga samas ka omamoodi armas ja naljakas.
Aga ühel järgmisel hetkel hakkasid põnni kätele väikesed maasikad tekkima ja siis polnud enam naljakas ja siis otsisime välja kunagi ammuilma kingitud lutid ning andsime väikesele peremehele selle hambusse. Ja ennäe imet! Aru sai mis sellega teha tuleb 1 aasta ja 1 kuuselt sai noorsand selgeks, mis on lutt. Ja nüüd ta siis käib ringi, torbik suus, vahepeal kui jube seletamisisu peale tuleb, siis kukub tropp eest ära ja ta "räägib" laia suuga., mõnikord aga mõmiseb niisama luti tagant.
Aga üks on küll selge, ööd on muutunud tunduvalt talutavamaks (minu jaoks siis), pole tarvis enam tundide viisi üleval passida ja last uinutada ning päeval kah hea - jonnima hakkab siis torkan aga luti suhu ja rahu majas - vähemalt pooleks minutiks!

isetegemine

Kodus olemine ning nüüd järjest rohkema vaba aja omamine on mulle juurde toonud igasuguseid huvitavaid hobikesi - peaasjalikult siis küll kokanduse vallast.
Nii siis ongi, et ühe käega keedan ja teise käega rullin taigent ja selle kõige vahepeal jõuan veel oma musirulli kah ära kallistada.
Noh erilisi gurmeeroogi ma siiski küll ei tee- et krokodillifileed ja haiuime suppi minu juures kindlasti menüüs pole kuid aegajalt saab uusi ja huvitavaid asju ikka proovitud.
Ning ei ole ebatavaline enam meie kodus kui pühaba hommikul panen aga saiataina kerkima ning lõunaks sööme mõnusaid kukleid.
Nii aga nüüd on tulnud aeg sammuke edasi astuda. On aeg hakata valmistama ise leiba, jogurtit ning kohupiima.
Et milleks küll vaeva näha kui kõike ju poes saada? Leiba veel lisaks 100 sorti ning vist jogurtitki sama palju!
Noh, eks ühest küljest lööb välja see mulgi ihnus - emapalk hakkab lõppema ning samas poes kõik kallineb. Teisalt aga soov oma kullakallile pakkuda korralikku ja puhast toidukraami - vähemalt mõned aastad, enne kui tuleb hävitav puberteet ning toituma hakatakse vaid tõsiselt mõtetust kraamist.
Ja esimene asi on siis ka juba tehtud - jogurt nimelt. Kuna meie väga vahetus naabruses on suur lehmalaut ning me oleme suvi läbi üritanud lehmadega sinasõpradeks saada, siis otsustasime, et hakkame nende toodetavat kraami tarbima - järgmine suvi ju hea neile kiita, et näete - joon teie piima! Ja nii ma siis läksingi ühel pimedal ja koleda ja külmal pühabaõdakul lauta ning sain suure purgitäie piima.
Kuna ma ise olen ju ikkagi linnavurle ning lehmapiima maitsega (mis otse lehmast tuleb) ikka harjunud pole, siis egas ma ise seda joonud - andsin poisile. Õnneks see pole poepiimaga veel ära harjunud ning kulistas sooja piima meega mis hirmus.
Noh aga egas 3 liitrit jõua ju ka tema mõne päevaga nahka panna niisiis pidin leidma erinevaid asju, mida sellest piimast teha. Ja kõige lihtsam tundus olevat maitsestamata jogurti tegemine ja ausalt öeldes oli see ikka väga lihtne. Lausa köki-möki! Muudkui aga piim soojaks ja mõned lusikatäied poejogurtit hulka juuretiseks ja siis vannitoa põrandale ööseks seisma. Vannitoa põrandale seetõttu, et seal soe ja jogurt tahab sooja.
Ja hommikuks oli selline mõnus kraam valmis, et poja sööb ja kiidab (oma mõtetes, ma loodan).
Noh ja järgmiseks nädalaks olen plaani võtnud kohupiimateo, see juba kõrgem level aga eks vaatame, ega ma alla vannu, mul nagunii kodus suurt muud teha ju pole kui kokata.
Ja poenimekirjad on nüüd kah kohe tunduvalt lühemaks jäänud. Abikaas saab kohe siuh-lipsti asjad riiulitelt kätte ja ei pea sada korda helistama - et kas see jogurt ikka kõlbab ja mitu piima ma võtma pean - ja jõuab ka kiiremine koju seetõttu. Kõik on võitnud!

midagi minule

Olles aastakese oma elust pühendunud nii hinge kui ka kehaga oma linnupojale (ja ma olin ikka tõsine kanaema!!!) on nüüd siis tulnud aeg hakata natukese haaval tagasi võtma oma vabadust ning õpetada kullatükile iseseisvust ning hakkamasaamist ilma emata.
Niisiis, enam ei ole ma esmasba õhtul meeleheitel ning kolmaba õhtul inetu vaid hoopis kangelane neil õhtutel, sest vean end oma mugavast ja soojast ja turvalisest kodust välja ning lähen ... aeroobitsema!!!
Ja missest, et taas valutab suurem osa lihaseid mu kehas ning naerda ja kallistada on raske, rääkimata vägilase tõstmisest aga no krdi hea on kah ikka. Eriti siis see, et saab mõelda vaid endale. Pole sellist tunnet ammu tundnud...
Aga loomulikult ei jää kõik need naistekad vaatamata - milleks siis on loodud kordused? Ikka kodustele järgmisel päeval vaatamiseks!:)