Unest ja magamisest

Veel mõned kuud tagasi oli normiks, et Piibe magas lõunaajal 4 tundi. Kui juhtus ntx 3 ja pool tundi magama, siis oli emme suht häiritud. Ka ööd olid, eriti võrreldes Karl Eriku ajaga, täiesti fantastilised. Tibi jäi oma voodis magama ning sõi siis paari tunni tagant ja kui ma viitsisin siis tõstsin ta tema enda voodisse (no enamasti ei viitsind, sest oma uni tahtis ju kah magamist saada) ning ta magas seal kenasti edasi.
Praegu on aga asjad kardinaalselt ümberpööratud. Päeval teeb tibi 2 und. Täna olid mõlemad 45 minutit. Siis on klõps silmad lahti ning tarvis vaja hakata püsti ajama. No ja eks ta ju siis on väsinud (kuigi ta ei tunnista seda) ja siis on vaja muudkui viriseda. Ja pidevalt tahab jorina saatel sülle ning kui sülle saab siis hakkab uus jorin pihta, sest maas tundub ikka põnevam olevat.
No ja öödest ei maksa mitte rääkidagi - kui mõni räägib, et sai öösel vaid 5 tundi magada, siis mina võin päris tihti öelda, et jälle sai öösel üleval oldud. 5 tundi. Järjest.
Samuti on tibi hakanud öösiti hirmsa häälega kraaksatama, see lõikab nagu luusaag igalt poolt läbi - ka seintest. Nii ma siis istungi voodi ääre peal ja üritan neid jubedaid häälitsusi vältida ja neid kostub mingil ajal iga 20 minuti tagant. Samuti on öid kui Piibel on tarvis end hakata püsti ajama ning tuleb meenutada kas kilkamine ikka on veel selge. Ja nägusid on vaja patsutada ja juukseid sikutada.
Ning muidugi see kurikuulus voodis risti magamine. Sööb ära ja hakkab end siis ringi rullima - endal muidugi silmad kinni ja peaaegu magamas. Takistada teda ei tohi, siis pistab karjuma ning veedab järgmised pool tundi taas rahunedes tissi otsas. Tuleb lasta tal õige asend leida ning siis ta jääb nohinal rahulikult magama - enamasti nii, et mina oma padjaga ei mahu kuidagi voodisse. Ära teda tõsta ei saa enam üldse - taas röökimine ning pool tundi rahunemist. Eks ma siis jälle istun - olen kohe päris mitu uut mängu telefoni tõmmanud ja mängin neid keset ööd. Vahelduseks loen uudiseid ja käin Karl Eriku tekki kontrollimas.
Aga ei maksa muretseda - ma ikka saan magada kah. Umbes nii kella 6st hommikul muutub tibi uni eriti sügavaks ja rahulikuks ja seda kuni kella 9ni (olgu tänatud kellakeeramine!) ja siis võib taas tore virinat-jorinat täis päev alata!

Iga võimaliku ja võimatu, kindla ning ebakindla toe najal on tarvis end püsti ajada!

Toolid ei ole istumiseks! Nende abil on võimalik mõnda aega püsti seista. Seda teavad ju kõik?!

Esimese kiikumise kogemuse juures naeratus näolt ei kadunud. Ega ka järgmise ja ülejärgmise ja üleülejärgmise kiikumise ajal...

Kui minna siis ikka otse! Seetõttu on meie peres viimasel ajal päris palju sellist nägu näha ning seda näoilmet saadab luust ja lihast läbilõikav kisa.
Kukkumisel ja kukkumisel on vahe! Meie kodus käib õige kukkumise harjutamine ning võib öelda, et harjutamine teeb tõesti meistriks!

emmel ei ole enam vabadust

Ja ühel heal hetkel ta meil niiviisi istuski!

Pisike melomaan.

Noh, ühel hetkel hõikas Karl Erik mind teisest toast - emme tule vaata kuidas Piibe istub - nagu inimene! No ja oligi täitsa inimese moodi :). Lisaks istumisele õppis tibin ka käputamise ära - niiet ei mingit roomamist enam - see on tittedele! Ning lisaks on vaja nüüd end igale poole püsti upitada ning otse loomulikult tähendab see oma pea ära löömist või siis ümber kukkumist ning pidevat virinat. Ja nii tore on kiiresti-kiiresti emme juurde vudida ning siis püksisäärest kinni krabada ning vigina saatel hakata end üles vedima või siis pigem emmel pükse maha tirima - üks on kindel, nii saab alati sülle!
Ühtlasi ei lase uued põnevad oskused enam magama jääda-magada. Eile õhtul oli Piibe väga väsinud ning peaaegu suikumas kui otsustas end kõhuli keerata ning viuh see uni läinud oligi! Sest nagu ennist mainitud - kõhuli enam olla ei kõlba - kohe vaja end käpakile ajada ning sealt otse loomulikult istesse ning siis mööda voodiäärt on tarvis end püsti ajada ning vahet ei ole, et jalg veel spagetti meenutab - kui kukkuda ja haiget saada ning kõvasti karjuda (hilja õhtul kui normaalsed inimesed magama suiguvad), siis emme tuleb ja võtab kindlasti sülle!
Nii me elame. Ning kuna õpetajad streigivad ning lasteaed kinni siis on kodus veel ka Karl Erik, kellel pole ühtegi mänguasja. Aga tuleb tõdeda, et ta on üllatavalt tubli ja ei käi kogu aeg rääkimas kui igav tal on ning midagi teha pole (seda ta tavatses korrutada siis kui tuba kõikvõimalikke mänguasju täis oli).

eksperiment

Vist on kõige õigem seda tegu sellise nimega kutsuda - eksperiment. Nimelt siis tegu, mis on nädal aega meie kodus kestnud ning tõenäoliselt saab veel jätkuma sinnamaani kuni Karl Erik oma elu peale kolib... Lihtsalt eelmisel esmaspäeval sai mul kõrini rääkimisest (kes oleks seda võinud arvata! :O) ning ma asusin tegutsema. Karl Eriku voodialune oli täis kõikvõimalikke asju - seal oli ajakirju, legosid, autosid, muid mänguasju, raamatuid, prügi ja pahna ning korralikke tolmurulle, sest see hunnik oli seal seisnud juba pikka aega. Ma siis võtsin kätte ja likvideerisin kogu segaduse...otsejoones keldrisse! Tuppa jäid vaid raamatud ja pusled ja ajakirjad. Tuba tundub kohe palju suurem olevat!
Õhtul lasteaiast tulles oli kutt kuri küll. Nuttis ja märatses natuke oma toas, põhiline mure seisnes selles, et reedel on lasteaias mänguasja päev - lapsed saavad oma asja kaasa võtta - ning jama oli tema arvates vaid selles, et tal pole midagi kaasa võtta ja siis ei anna ka teised talle oma asju mängimiseks ning ta peab terve päeva üksi istuma ja ei saa kellegagi mängida! Tegime siis diili, et kuulab sõna ja teeb neid asju mida palume kiiresti, venitamata ning esimesel ütlemisel, siis ehk on võimalik miskit reedel kaasa võtta.
Noh, üle kivide ja kändude see kokkulepe meil läks, pidevalt pidime meelde tuletama, mida ta tegema peab ja mida teha lubas aga reedel sai ta oma Hero Factori mehe kaasa võtta.
Vahemärkusena võib öelda, et kui tavaliselt oli Karl Eriku esimene küsimus koju laekudes, et kas ta kellegile külla võib, siis sel nädalal ei küsinud ta seda kordagi - polnud asju mida ise kaasa võtta ning küllaminemise tuhin kah sedasi kadunud. Kutt vaatas oma ajakirju ja koolieelikute tööraamatuid, lahendas neist ülesandeid ning mängis issiga lauamänge - igati tervitatav vaheldus.
Nädalavahetusega aga suutis ta oma toas uue sodikuhja tekitada - raamatud, ajakirjad, pusled, paberid-pliiatsid... taas segadus, mida ta siis koristada ei saanud terve pühapäevase päeva, sest ta oli väsinud ja lõi jala ära ning ei saanud longates koristada jne jne...
Ja homme seisab siis minul taas ülesanne ees - laialivedelevad asjad kokku ning keldrisse. Tõenäoliselt on meil kutil varsti tühi tuba aga eks kevad tulebki juba vaikselt lähemale ning lapsed saavad rohkem hakata õues olema :)
Ja meie kokkulepe seisnes selles, et Karl Erik kuulab sõna ning siis saab asjad tagasi, kuid teda tundes võib öelda, et ta ei ole võimeline peale oma mõtete eriti kedagi-midagi kuulama siis ilmselt jäävadki need asjad keldrisse ning ma võin rahulikult hakata neile uusi omanikke otsima :).