tulevikumõtisklused

Meie põnn teeb järjest suuremaid samme iseseisvumise suunas. Juba on ta suutunud tervelt 3 sekundit kuskilt kinni hoidmata püsti seista (ja nii iga päev kordi ja kordi) ning siis õppis meie nupuke nädalavahetusel trepist üles mineku ära. On ikka tubli ja andekas laps küll... kuigi samas, kui vaadata tema vanemaid, kes on äraütlemata targad, ilusad ja loomulikult andekad, siis ongi ju normaalne, et laps tuleb samasugune - tegelt isegi parem!
Aga jah... egas see ühele emale just kerge asi pole - st. tore kui ei pea last vaid süles kandma ja iga sammu meeleheitlikult jälgima, kuid iga iseseisev samm ju tekitab lõhet ema ja lapse vahel. Ja kaugel see jube pubekaiga enam on!!!
Olen aru saanud, et olen kohutav kanaema, last ei anna kellegile, sest keegi ju ei oska temaga nii olla ja käituda nagu mina, ei tea kas suudan oma silmatera lasteaeda panna, sest siis on ta ju tundide viisi minust eemal, sama lugu siis kunagi kooliga eksole, ja kui veel mõelda, et seal on igasugused jubedad kiusajad! (eesotsas õpetajatega).
Ilmselt jääb minu kullakallike, alatiseks minuga koos elama ja naist ta loomulikult ei võta, sest ma oleksin ilmselgelt JUBE ämm.
Tegelt tahaks natsa ikka oma elu kah tagasi ja tööle tahaks kah siiski minna ning tegelt on ju ka tore kui laps lasteaias käib ja sotsialiseerub ja emme-issi vahelduseks reisile saaks minna.
Ja kooli peab kah minema, sest nagu öeldud, poiss on ju andekas!
Ning naise peab kah võtma, sest nagu isa ütleb, keegi peab nime edasi kandma ja lapselapsi tahaks kah kunagi...

Aga JUBE ämm oleksin ma ikkagi:P