...ja kõnnibki...

Meie kullatükike hakkas Viljandis olles kõndima. Muudkui harjutas tundide kaupa ning keerutas ühe koha peal, vahelduseks ründas ja vallutas treppe ning siis jätkas taas vaiba kulutamist. Ikka püsti ja istuli, püsti ja istuli. Vahepeal võttis sisse tõsiseid sumomehe poose, et tasakaalu säilitada ja siis tuigerdas edasi.
Ja nüüd siis ongi nii, et poja tuleb tipa-tapa teel ühest toast teise vasta. Müstiline - alles käputas ja nüüd juba omal kahel jalal! Jube armas!
Loomulikult oma tema kõnd selline vahvalt tuikuv ja taaruv nagu purjakil inimesel. Ei julge teist õuegi viia, sest siis naabrinaised naeravad teda nagu mina eelmisel aastal nende äsja kõndima hakanud lapsi:)

Viljandis olles lasti mind mõnel päeval ka linna peale - täiesti omapäi, ilma mehe ja lapseta. Oi seda meeletut ostmist!
Ei hakka kõike üles lugema aga vot tossud ostsin lapsele, et sügis ju peaaegu juba käes ja ei saa õues paljajalu ringi lasta enam, liiatigi on ta ju nüüd suur kõndimise äss, kellel ei kõlba kärus enam üldse olla - egas ta enam titt ole!
Aga vot tossud jalga pannes on poiss kohe roomav titt tagasi - ta mõistab oma uhkeid jalavarje vaid sikuutada ning krõpsudega krõbistada. Kõndimisest tundub asi olevat peaaegu valgusaasta kaugusel. Ja egas ma mingi kiusumutt kah pole, ei topi talle neid iga päev tunnika ajaks jalga ja ei pane toas kõndima.
Ehk ikka ühel hetkel saab aru, et normaalsed inimesed ikka kannavad õues jalanõusid - kui just pole kole-kuum-suvi.

Aga jah...nüüd oleme lõunaosriikidest tagasi ja harjutame muudkui kõndimist ja Tšambu ilmselt juba kahetseb, et ta siia ilma on sündinud (või siis, et meie tema perekonnaks saime), sest poja käbedus on imetlusväärne ning pisikeste ahnete sõrmedega krabamine kassikarvadest on juba igapäevane ning tavaline nähtus.