Noh, mind on tabanud asjahullus - just mänguasjahullus siis. Varem pidasin end ikka suht mõistlikuks naesteraffaks - shopata mulle pole nagu kunagi meeldind ning noh, riideid natuke palju kapis on ja kapid muudkui jäävad väiksemaks ja selga ikka miskit panna pole aga see on nagu üks ühine suuuur naisteprobleem, nii et sellest pole nagu eriti vaja välja tehagi. Kui eelmisel aastal oma silmarõõmu ootasin, siis ei viitsind nagu miskit kokku osta, olin pigem selline kide mulk, raha hoidsin ahnelt oma väikeste valgete sõrmekeste vahel ja kõiksugu riided ja muud laste tarbevidinad said kokku laenatud. Tegelt ju mõistlik! Isegi pooled lapse mänguasjadest on kokku laenatud või niisama kellegi poolt ära antud. Aga nüüd on hakand asi muutuma... Kuna elame ühes majas toredate inimestega, kellel on mänguasjafirma ning täiesti puhtjuhuslikult on neil ladu meie maja keldris (s.t. me elame ja magame mänguasjade peal) ja need mänguasjad on ju niiiii lahedad ja arendavad ja värvilised ja igasugu armsaid hääli tegevad jne, jne. Niisiis ikka aegajalt eksin oma naabrite ukse taha ja teatan, et tahaks oma nupukesele miskit huvitavat ja arendavat mänguasja saada. Ja siis me lähme keldrisse (=paradiis) ja hakkame aga näppima ja valima. Jummala lahe. Viiamati tõin sealt ära auto. Nüüd siis on ka meie põnnil oma auto, no on tegija noh. Ja minul juba näpud sügelevad ja aju genereerib elu eest, et mida järgmiseks osta!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar