võõrutamine

Meie majas läks eilsest lahti võõrutusprotsess. Minu pisike silmarõõm on täielik sõltlane - tissisõltlane - niisiis pidime lõpuks asja käsile võtma.
Kuna nii umbes märtsikuust alates olen ma magamata (see on siis mõnusalt 4 kuud eksole) ja meie isake ei jõudnud minu öiseid kirumisi enam kannatada, siis ta otsustas, et vsjo!, täna öösel poiss enam tissi otsas ei ripu. Ülemised naabrid on õnneks taas ära sõitnud ja seina taga olevaid hoiatasime oma projektist ette ning mingeid takistusi (kahjuks) enam polnudki.
Ja nii oligi, kuigi minu suuuuur emasüda tilkus verd, kui mu nupuke krokupisaraid valas ja ennastunustavalt nuttis, suutsin ma jääda kindlaks ning poja pidi ilma söömiseta öö mööda saatma. Kusjuures, loomulikult käis kanaemal peast läbi sadu kohutavaid stsenaariume, kuidas laps homme on nii metsikult solvunud ning hingelise traumaga ja et otsustab paugupäält suureks saada ja oma asjad pakkida ning uue ema otsida...
Aga ülla-ülla, poja magas superhästi (kuigi karjumist oli kah loomulikult), mina magasin kah suht hästi ja meie kass, pärast seda kui umbes kella 3 ajal õuest tuli, magas kah hästi. Ainuke, kes vist eriti hästi ei maganud oli minu kallis abikaas, kes põnni pidi rahustama ja uuesti magama uinutama.
Et tegelikult läks projekt üle ootuste hästi ning täna kindlasti jätkame ja kui poja hommikul ärkas oma sügavast unest siis ta ajas end täpselt samamoodi istukile nagu alati ja naeratas oma kõikevõitvat ja jääd sulatavat naeratust ja siis sain aru, et traumat pole ja poja jääb mu juurde alles!!!
Ja mõelda vaid - ehk nädala pärast saan ma taas magada...rahulikult, eriti ärkamata...