sõnad

Algusest peale on meie nupukese kohta häid sõnu räägitud, ikka selliseid, mis panevad rõõmust südame hüppama ja kõrvad liikuma. Noh, et küll on ikka ilusa jumega (seda öeldi juba haiglas) ja nii palju juukseid jne.
Noh...siis tulid natuke vähem head sõnad, öeldi, et on SUUR laps...olgem ausad, mõeldi, et küll on PAKS laps. Loomulikult astus emalõvi kohe kaitsesse ning muudkui õigustas oma last. Kuigi tagant järele võib käe südamele panna ja ausalt tunnistada, et oli jah ikka paks laps! Ja mis siis!?!
Noh nüüd on igatahes väga tubli ja tragi ning viimased kuud oleme ka eriliselt kiitusi kuulnud - et siis küll hakkas varakult end püsti ajama ja kohe oskas tagasi istesse ise minna kah ja siis kui palju hambaid on suus!, ja milline suurepärane juuksepahmakas peas on! ja kuidas ikka nii varakult hakkas kõndima ja kui ilusti toetab täistallale kohe jala ja üldse mitte mingit kõikumist! Ja loomulikult siis veel see, et no nii tore ja rõõmus laps, muudkui naerab!
Ja kõik on ju õige kah! Karl Erik ongi minu kõige ilusam, tublim, andekam ja armsam laps! Eks vaatame mis siis räägin, kui järgmine(sed) tulevad...või Karl Erik pubekaikka jõuab...
Ja igatahes, ilusaid sõnu on ju alati jube mõnus kuulata, eriti kui need veel lapse kohta käivad, siis on tunne, nagu oleksid midagi jube õigesti teinud...ja see pole selline õigesti nagu keskkooli lõpukirjandi kirjutamine või siis autojuhilubade eksam või siis isegi õiged vastused tööintervjuul...äkää...see on ikka midagi hoopis tähtsamat ja paremat.
Ja poja ju kasvab mühinal! Neid asju mida kiita tuleb aga järjest juurde! Ja isegi kui potitamisega on lood kehvad (kogu meie korter on üks suur pott silmarõõmu jaoks) ning sõnu ei paista kah kuskilt tulevat (vaid hädine aitähh tuleb välja kui kõvasti oma kujutlusega kaasa aidata) saab siiki muudel oskustel veel mõnda aega liugu lasta.
Ja tegelt on ta ikkagi andekas nagu minagi...