Millegipärast on nii, et lapsi kohutavalt köidavad porilombid. No mina ei tea mis neis nii erilist on!? Külm, märg ja ligane-lögane. Aga täna sai siis meie nupuke kah maitse suhu - ja seda sõna otses mõttes. Kuna täna oli selline mõnus päikseline sügispäev, siis pakkisin Karl Eriku sisse ja läksime õue. Kõik oli enamvähem korras niikaua kuni ma otsustasin lehmi vaatama minna. Nii lahe ju kui laps loomi vahib ja muudkui sinna kõrvale miskit seletab! Aga jama lugu oli selles, et seal lehmade kõrval tee pääl olid ka paksu pori täis porilombid millesse siis mu pisipõnn kaevuda otsustas. Ja seda vett ja pori jagus ikka igale poole - pükstesse ja jopesse ja mütsi sisse ning ka suhu. Ja kui mina oma kaine mõistuse raasu kokku võtsin ja otsustasin, et tagumine aeg koju minna, sest muidu võib külmetusepoiss meid külastada, siis see väike jonnipurikas otsustas oma iseloomu hakata näitama ning istus konkreetselt iga 3 sammu tagant maha ning kisas. Jumal tänatud, et me linnas ei ela!!! Sest meil siin olid kisa kuuljateks peale minu veel vaid lehmad, kes suht häiritult eemale kablutasid. Niiet nüüd tuleb tõsiselt ette vaadata, mis ilmaga järgmine kord õue minna - või kas üldse. Äkki peaks suve ootama?
1 kommentaar:
Tere!
Mina olen Gerda, ning õpin lapsehoidjaks. Ma teen ühte referaati lapse teemal, ning mul oleks just vaja sellist pilti, kus laps on porilombis, kas ma tohin pildi teie lapsest oma töösse panna?
:)
Postita kommentaar