Piibe Marie on leidnud endale sõbra. Võib vist julgelt öelda, et parima sõbra. Selleks on Jonn. Jonn kolis meie juurde lausa sisse, Piibe läheb mõnel õhtul temaga koos magama, hommikuti on hea see, et Jonnil tundub pikem ja põhjalikum uni olevat kui Piibel. Aga õige varsti, enamasti pesemaminekuajaks on ka Jonn unest ärganud ning pakub Piibele rõõmsalt seltsi. Õues liiguvad na käsikäes ringi ning kui emme peaks ütlema midagi, mis Jonnile ei meeldi, siis sosistab salakaval Jonn Piibele kõrva, et ta ennast karjudes pikali viskaks. Ja Piibele on sõber nii armas, et ta kohe teebki seda - väga häälekat kas või keset suurimat poriloiku või mudahunnikut. Toas laseb Jonn Piibel ka palju kisada ja nõuda ja maas aeleda. Küll siis kui Jonn KOHE süüa ei saa ning ka siis kui enam süüa ei taha. Siis kui peab potile minema või siis kui ei saa oma lemmiumultikat "Maša ja Karu" vaadata. Ja siis kui peab lõunaunele minema ja siis kui lõunaunest vaja ärgata. Ja peale lõunaund siis jälle kõik samamoodi nagu enne.
Jonn ei tahtnud mänguasju kokku korjata...
Emmele meeldiks kui Jonn tagasi oma koju koliks. Arusaadav kui ta vahel külas käib, emmel endalgi käib väikese Jonni emme külas mõnikord harva. Aga see sissekolimine on ikka väga ära väsitanud. Vahel tundub, et ka Piibe Marie on oma suurest sõbrast väsinud aga Jonn ei taha veel minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar