Ühel esmaspäeva hommikul oli Piibest saanud Piibe Ükssilm. Tuleb välja, et sääsed meite preiliga kohe kuidagi ei klapi.

 Päevad läbi käib mööda tuba üks rallimine. Piibe harjutab kõndimist - väsimatult ühest seinast teise ja siis jälle tagasi. Ja ma siin kordan talle, et kiiret pole aga venna hakkas 10-kuuselt kõndima - ei mingit survet!

 Vahel tahaks joosta ning siis kaob tasakaal ja toimub põlvede või pepu kohtumine põrandaga.

Ning vahel on vaja laulu-kutsa saba hammustada...