Meie oma Mart või siis sant.
Juba aastaid on Karl Erik meid enne novembrikuud hakanud piinama mardijooksu jutuga. Kuidas tema muudkui minna tahab ja kommi tahab. Loomulikult ei olnud ta valmis lillegi liigutama, et need kommid välja teenida ja mina teda jooksma ei lubanud. Kui ikka sandiks minna, siis korraliku kavaga mitte jalalt jalale tammuma ja nina nokkima (kahjuks on selliseid aasta-aastalt muudkui rohkem ja rohkem :( ).
Noh, sel aastal õppis Karl Erik lasteaias ühe vägevalt pika mardilaulu selgeks ning naabripoistele andsin kah kurja käsu kätte, et midagi peab selgeks õppima. Nädal aega harjutamist, et kava selgeks saaks (rohkem käis küll lihtsalt jooks ja möll), ning 15 mintsa enne kamba kondama minemist panime kava kokku, harjutasime läbi ning läinud nad oligi!
Käisid ja laulsid ja esinesid mööda küla. Said kiidusõnu ja maiustusi ja kutt oli kohutavalt uhke kui tagasi jõudis.
Kommid sõpradega jagatud valmis kohe ka plaan, et kadrisanti jooksma minna. Rääkisin küll, et selleks tuleb täitsa uus kava mõelda, ja teised riided jne jne. No kuidagi ei haakunud ta selle mõttega, tahtis lihtsalt oma hirmpikas mardilaulus mardid kadride vastu vahetada ja pidi käima küll. Nii me siis muudkui pea iga õhtu kemplesime, et kuidas tema tahab minna ja kuidas tal kava pole. Kuni paar õhtut enne kadrilaupäeva teatas issi, et kadrid on naised ja siis me peame talle naisteriided selga vaatama - asi oli otsustatud - TEMA küll naisteriideid selga ei pane ja Kadrisanti jooksma ei lähe! Oleks me vaid varem selle argumendi välja käinud - oleks pisarad ja mossitamised olemata olnud. Meil on kodus ikka matšomees! :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar