Esimene lumi

Karl Erikule oli eile maha sadanud lumi selle aasta esimene aga Piibele elu esimene lumi, mida näha katsuda ning ka juba maitsta sai. Eile käis tuisus möllamas vaid Karl Erik, muidugi ebameeldivate tagajärgedega, mida peab nüüd ravima hakkama. Aga tänane hommik oli imeilus päikseline ning vaikne.

 Kelguga sõitmine meeldis Piibele hirmsasti.

 Karl Erik üritas igal võimalikul ja ka võimatul hetkel Piibele sarvi pähe teha.

 Kivi peal Piibele ei meeldinud. Või oli asi lihtsalt venna süles olemises.

 Meie oma "nagu postkaardi peal".

 Lumi ei paistnud lumi eriti muljet avaldavat. Riided olid seljas paksud ning tegid ta kohmakaks. Saabaste alga kogunesid lumapallid ning ta ei saanud normaalselt kõndida. Ta oli pidevalt käpuli ja kõhuli ning korra käis isegi näoli lume sees ära. Ja kuna ta selline suur oli siis ei jõudnud ka emme teda eriti süles kanda. Lisaks paistis päike silma ning kõik oli kohutavalt ere. Seega oli enamuse ajast Piibel näol üsna viril ilme. Naeratuse tõi näkku vaid kelguga sõitmine.

 Sügis veel ei loobu...

Karl Erik katsetas koos naabrionuga jää tugevust.