hümn

Vaatasime pojaga usinalt kergejõsutiku MM'i ning mingil hetkel sattusime autasustamisele. Kahjuks päris täpselt ala ei mäleta, aga kulla võitis Jamaica naisvõistleja. Mina üritan pojale seletada, et kohe hakatakse hümni mängima ning näidatakse Jamaica lippu. Poja vastu, et mis lippu, et kas Eesti lippu? Ma siis uuesti räägin, et nüüd mängitakse Jamaica hümni jne. Karl Erik seepeale, et jah, Maika hümni. Mina ikka, et ei ei Jamaica mitte maika, poja kindla veendumusega, et jah, Maika.

Tegim ma ühel laupäeval pannkooke ning Karl Erik askeldas toas. Ühel hetkel astus ta kööki sisse ning teatas: "Issi, ma sõin lasteaias salatit..". No ma muidugi kiitma, et oi kui hea laps jne, et salatit peab sööma, sest ega seda eriti juhtugi kui laps meil salatit sööb. Olin ma oma jutu lõpetanud teatas ta: "... ja sülitasin kohe välja". Selle peale ei osanud ma enam midagi ütelda.

Kes ma olen?

Ühel õhtul magamaminnes vestlesime voodis ning mingil hetkel teatas Karl Erik:
Mina olen mittekeegi. Issi, lepime kokku, et sina oled sina ja mina olen mina ja emme on tema ja vanaema on tema ja vanaisa on tema!

Jaanipäeva paiku veetsime nädalakese vanavanemate juures. Oi kuidas Karl Erikule seal meeldib! See nädal kujunes aga üheks katsumusterohkemaks tema väikese ajaloo juures. Nimelt - esmaspäeval hammustas teda mingisugune putukas põsest nii, et poja nägu oli 2 päeva paistes. Kui see paistetus hakkas taanduma, siis kolmapäeval sai ta putukalt hammustada mõlemasse jalga! Parem jalg läks paiste ja poiss röökis kui ratta peal. Neljapäevaks küll jalavalu taandus, kuid õhtul kukkus kutt suures edevusehoos suuga vastu lauda, nii et `mokk löhki kui jänesel` ja reedel jäi pöial aiavärava vahele.

Kui aus olla siis see vigastustelaine muidugi eriti mind ei üllata kui arvestada tema energilisust ja paigalpüsimatust. Ta suudab ühe koha peal paigal olla vaid magades, muul ajal - kaasa arvatud söömiise jala ning poti peal istudes on tal vaja kogu aeg ringi sahmerdada.

Niiet eks tuleb meil apteegi tihedamini väisata, et kõik vajalik esmaabiks olemas oleks ja jääme aga uusi haigetsaamisi ootama. Poiste värk...

keerame Pamelale

Meie laps räägib juba rohkem kui vahel võiks(vähemalt vanemate arvates :) ) kuid samas vajab nii mõnigi lause tõlget ning tihti ei saa ka meie aru mis kulda sealt suust tuleb.
Eks mõistatage mida see tähendab:
"keerame p(P)amelale"


Ahjaa, väga lahedasti küsib ta süüa või midagi muud mis ta soovib: "Kas tahan süüa" või "Kas tahan õue minne " vms. On endale meelde jätnud ja mingi seose loonud meie küsimustest temale, et kas tahad kartulit süüa või kas tahad multikat vaadata jne.

kuidas meie issi uue nime sai

Karl Eriku issi on kõva spordimees, tal on pea aasta läbi jooksuaeg. Annika sünnipäeval (16.august) päädis see jooksuhullus siis Helsingi maratoniga.
Pühapäeva hommikul, nagu ikka kell 7, ärgates ronis meie jõmm kohe issile selga, sest seda ei juhtu ju eriti tihti, kui ärgates issi voodis on. Emme siis üritas selgitustööd teha ja teatas põnnile, et issil on ai-ai, issi on sant. Mille peale poja teatas - issi ants.
Ja nii sai meie issist Ants!

lasteaed

Kui kevade poole vaatasin oma linnupoega, siis tundus ta olevat igati valmis minema lasteaeda või siis üleüldse kuhugi, kus ei ole ema kaasas. Juuli alguses olukord muutus, jõmm otsustas eriliseks memmekaks hakata, nii et mul tuli lausa hirm peale.
Eilsest siis hakkasin poissi lasteaiaga harjutama. Ja kõik läks suurepäraselt! Ma ei tea isegi kas olla õnnelik või mitte. Õnnelik muidugi sellepärast, et see lihtsalt läks - aga ilmselt oli suuresti asi selles, et lasteaias oli ikka mitu-mitu traktorit - poja lihtsalt tormas mänguasjade juurde ja hakkas nendega tegelema. Kui emme küsis, et kas musi-kalli saab, siis vastati üle õla, et ei taha ja tehti muuseas tadaa. Eks ma siis sealt niiviisi, kerge segadus hinges, tulema tulingi.
Ja kui täna hommikul poja üles ajasin ning teatasin, et nüüd vaja lasteaeda minna, siis ohh seda õnne ja rõõmu! Kohale jõudes marssis taas mängima aga täna õnneks oli aega musi-kalli emmele teha. Kohe parem oli olla pärast seda - mu laps ikka hoolib minust!
Tõenäoliselt tuleb mingi hetk ka tagasilöök, st. poja ei taha lasteaeda minna ja emasüda valab lapse nutu peale pisaraid, kuid siiski on algus olnud paljutõotav ja loodame, et paremaks muudkui läheb.
Ahjaa...ja fotoka võtsin juba eile lasteaeda kaasa - et jäädvustada poja esimene lasteaia päev. Täna oli siis juba teist päeva kaasa aga ühtegi pilti teemal ´lasteaed` ei ole veel meelde tulnud teha...